Ajad on muutunud ja üha enam süveneb veendumus, et ilmselt pöördumatult. Kõik haigusnähud on nüüd hirmuäratavad ja häbiväärsed, neid ei tohi avalikkuses kindlasti näidata. Olgu siis nii, aga kuidas kohaneb selle põhimõttelise otsusega ülejäänud elu?
Mul on lasteaiaealine laps ja just temaga seoses surub uuenenud elukorraldus uksest ja aknast sisse. Lasteaias on lapsed sageli haiged. Kui veel enne koroonaviiruse levikut oli tavapraktika minu praeguseks kooliealise lapse lasteaiarühmas, et lapsevanemad toovad kaks pakki salvrätikuid, siis nüüd on igasugune nohu justkui automaatselt lasteaeda minemist välistav.
Enne koroonaviiruse levikut olid teised tuttavad viirushaigused justkui esiplaanil ja nad said kahtlemata usinamalt levida, kuid üleüldine suhtumine oli samas märksa leebem. Nohu ja köha on tavalised nähtused jahedamal perioodil, mis meie kliimas kipub kestma kuni üheksa kuud aastas. Sedavõrd tavalised, et sõnum oli toona, et lähtutakse lapse enesetundest. Kui lapsel on jaksu, et rühmas olla ja kaasa teha, ta tunneb end hästi ja rõõmsalt, siis nina pühkimine või väikesed köhatused ei tekitanud mingisuguseid probleeme. Selge on see, et päev läbi mitmeid nädalaid köha ja nohu ei ravi niikuinii. Hommikul ja õhtul jõuab vajalikud protseduurid ära teha.
Praegu on aga nii, et pisemgi viide kinnisele või tatisele ninale, kergem köhatus või aevastus – need kõik on piisavad, et helistada vanemale ja paluda lapse eemaldamist rühmast. Selge on see, et tagasi on laps oodatud alles täielikul paranemisel. Kui palju aga tuleb neid päevi, mil lapsel ei ole absoluutselt mitte mingisugust tatti, köhatust või aevastusi? Raske öelda, aga pigem vähe.
Haridus- ja teadusministeerium on oma hetkel kehtivas juhises öelnud, et laps võib nohu ja köhaga lasteaias olla, kui on teada, et tegemist ei ole koroonaga ning ta on oma haigusest paranenud. Tegemist on sellisel juhul jääksümptomitega juba läbi põetud haigusest. Neid asjaolusid saab kinnitada loogiliselt mõeldes üksnes arst. Koroonatest ja arst. Kes muu saaks öelda, kas laps on paranenud või mitte, olgu siis veel pisut tatine.
Paraku ei ole reaalne elu nii loogiline ja tavaks on kujunenud siiski arusaam, et laps peaks olema täiesti nohust ja köhast vaba, et õppetöös osaleda. Ei aita siin ühegi arsti tõend. Selle tuuleveskiga annab ikka võidelda, kuigi lapsevanemad ilmselgelt selle olukorraga päris rahul ei ole. Kuidas saakski, kui reaalsus tähendab, et üks lapsevanem või heal juhul keegi teine, hoidja või vanavanem on kergelt nohuse või aeg-ajalt köhatava energilise lapsega mitmeid nädalaid kodus.
Lapsed on ju toredad ja eks igaüks teeb teadlikult valiku nad siia ilma enda juurde tuua, aga läheb veel aega, et kohaneda teadmisega, et ilmselt tuleb nüüdsest päris suur osa oma tööajast veeta hoopis kodus haiguslehel või püüdes töötada lasteaiaealise jõmpsika kõrvalt. Kuna töö iseloom vähemasti hetkel veel uute trendidega kaasa ei ole tulnud ning töölepingud on samad, tunnevad vanemad üha enam survet ühitada oma töö ja selline lapse seltsis kodus olemine. Lasteaia mõiste on muutumas, varsti ei ole see enam koht, kuhu lapsi viia seniks, kuni vanemad on tööl. Lasteaiast on saamas justkui mänguväljak, mida hea ilma korral külastatakse.
