Reet Saar
Märjamaa kodulookonverents, mis tavapäraselt on vabariigi aastapäeva paiku, toimus koroona tõttu 25. septembril. 17. konverents jätkas eelmisel korral alustatud lähimineviku käsitlemist. Siis oli vaatluse all majandus, seekord oli teema „Eesti NSV aegadest Märjamaa mail. Haridus“.
Raplamaa keskkoolide ajalugu uurinud Ants Tammar kõneles üldhariduskoolist nõukogude võimu aastail. Ta tänas, et võeti ette tundlik, vaidlusi ja emotsioone tekitav teema. Tammar keskendus peamiselt 1940–50-ndatele aastatele ennekõike Rapla, Märjamaa ja Kohila kooli näidetel, sest nende koolide ajaloost on ta koostanud kolm eriilmelist raamatut.
Kohila kooli raamatut ette valmistades koges Tammar, et nõukogudeaegset hariduselu on käsitletud ettevaatlikult ja õpetajate lugusid on vähe. Asjaosalised ei kippunud ka oma mälestusi kirja panema, kui ta seda palus. Vabandati, et aeg oli poliitikast tiine, pidi tegema ja rääkima asju, mida õigeks ei peetud. Või öeldi, et liiga vähe aega on möödas, kellelegi haiget teha ei soovi, aga ümmargust juttu ajada ei taha.
Tammar avas vaadeldud perioodi õpetajate kaudu. Nõukogude võimu tulles hakati kooliprogrammi puhastama – iseseisvusaeg pidi näima rahvusliku ebaõnnestumisena, nüüd tuli rõhutada Nõukogude Liidu saavutusi. Aga võimud hoidsid silma peal ka meelsusel. Nt Rapla keskkooli direktor pidi 1940. a sügisel avaaktuse järel aru andma, kuidas aktus kulges, kas oli intsidente. Koolides olid nuhid, mõnikord kooliteenijad või esimesed komnoored.
Nõukogude võimu tulles pidid õpetajad hakkama rääkima sootuks teist juttu, eriti just ajaloo ja kirjanduse tundides. Kuid paljud neist saadeti ka punaretoorikast hoolimata Siberisse või vabastati ametist. Ligi pool õpetajatest olid 1944–45. õppeaastal keskharidusega või alla selle, sest kõrgharidusega õpetajad olid sunnitud lahkuma või lahkunud koolist. Osa kõrgharitud õpetajaid viidi omal soovil üle madalama astme kooli.
Kooliaja mälestused on tekitanud ka vilistlastes vaidlusi. Ühe arvates valitses koolis suur „ajupesu“, teise jaoks, kes oli spordis ja muudes tegemistes aktiivne, oli kooliaeg tegus ja tore, kus ideoloogiline pool mälestustes kõlama ei jäänud. Aga tollased inimesed omandasid ruttu „kakskeelsuse“: koolis räägiti üht juttu, kodudes teist.
Tammar tõi välja, et kõigest hoolimata hoiti meie koolides rahvuslikku joont. Märjamaal olid Harri Jõgisalu ja Leonhard Vaide oskuslikud koolmeistrid, kes oskasid kooli vaimsust hoida, nii et seda ideoloogiaga ei mürgitataks. Selle näiteks on tollane kooliaed ja hilisemad ainepäevad, mis õpilaste silmaringi avardasid. Koolimuuseumis oli mõistagi 1941. a toimunud Märjamaa lahingu ehk pisut ülespaisutatud kajastus, aga palju rohkem koduloolist materjali. Rapla kool oli kultuuri-, spordi- ja tehnikakallakuga, seal olid nende suundade tugevad õpetajad.
Oma ettekande lõpus ütles Tammar välja, mis ta südant vaevab: et mälestuspingi Märjamaal on saanud lastekirjanikust õpetaja Harri Jõgisalu ja teenekas muusikaõpetaja Vaike Vaide, kuid 31 aastat direktorina töötanud legendaarse Leonhard Vaide mälestust pole siin korralikult jäädvustatud. Konverentsi juhtinud Ottomar Linna vastas, et vilistlaskogu juba tegeleb sellega.
Esimene ettekanne käsitles kooliteemat üldisemalt, aga Liivi Miil võrdles koolielu 50.–60. aastail kolme mõisakooli – Valgu, Päärdu ja Sausti näitel. Ta kirjeldas, mida kanti jalas ja seljas (nt valged tennised ja dressid), tuli aidata ahjupuid sisse tassida, vahetunni ajal koridoris ringiratast jalutada, kooliaias töötada, parki riisuda. Toiduained pidi Päärdus ja Valgus koolitoiduks kodust kaasa tooma, Saustis maksti toiduraha. Menüüs oli sageli pekikaste. Mõned tüdrukud on kirjeldanud, kuidas pekitükid põlletaskusse topiti, et need pärast ära visata. Internaadis oli ka öine romantika, kui poiste ja tüdrukute tubade vahel vahetati kirju.
Jürgen Kusmin tutvustas lühidalt kõiki Märjamaa valla koole, mis on kirjas Tiiu Laurimaa raamatus „Maa sool“.
Anne Viirmaa tegi huvitava ettekande seitsmest võtmetegelasest Vigala kutsehariduse ajaloos. Igaühe puhul toodi välja tema tugevused ning panus kutsehariduse edendamisel ja kogukonnas. Käsitletud isikud olid 1. mail 1920. aastal avatud põllutöökooli esimene juhataja Karl Illimar, aiandus- ja mesindusklasside juhataja Artur Siil, direktorid Albert Zuping, Viljar Kallam ja Meelis Välis, kauaaegne õpetaja ja õppealajuhataja Helgi Nööp ja praegune direktor Enn Roosi.
Filosoofilise mõtisklusega mälu järjepidevusest lõpetas konverentsi Sillaotsa talumuuseumi juhataja Kalju Idvand. Raplamaal ringleb mälukeskuse (maakonnamuuseumi) idee. Idvand sõnas, et mälu üks tõlgendusi võiks olla meie võime kasutada eelnevate põlvede kogemusi oma eluga toimetulekuks. Ühiskonna suurte muutuste ajal hakkavad aga siin tekkima lüngad. Mälu järjepidevus kustub kiiresti, selle üheks näiteks on laste mängud. Sillaotsa muuseumis saavad lapsed kunagisi mänge läbi teha ja nad on sellest vaimustuses. Talumuuseum on üks selliseid kohti, kus saab mälu järjepidevust edasi (k)anda. Idvand kutsus huvilisi muuseumi üritustele.
Konverentsi ajal oli väljas Eesti pedagoogika arhiivmuuseumi näitus haridustegelasest Ferdinand Eisenist.
Pildid valimiseks
Fail Ants Tammar:
Ants Tammar tegi kodulookonverentsil ettekande üldhariduskoolist nõukogude võimu aastail.
Fail Ants Tammar ja tema raamatud:
Ants Tammar on koostanud raamatu Kohila, Rapla ja Märjamaa keskkooli ajaloost.
Fail Ants Tammar raamatuga:
Ants Tammari raamat Märjamaa kooli ajaloost on ka pühendus kauaaegsele direktorile Leonhard Vaidele. Ta soovis, et L. Vaide mälestus kohapeal jäädvustataks.
Foto: REET SAAR
