Juhtkiri: Ükskõiksuse lipu all

Valmistumine valimisteks on võitlus võimu pärast. Hääletamispäeval sooritatakse pelgalt kellegi (hääletaja saab selle nime teada mõni tund pärast hääletamise lõppu) võimu kinnitamist.
Et päris võim on ammu juba koondatud pealinna, siis on iseenesestmõistetav, et üleriigiline meedia jälgib keskendunult peamiselt Tallinnas toimuvat. Tagamaal tehtav pakub hetketi huvi vaid siis, kui sündmusel on skandaalihõng juures. Viimati vääris Raplamaa selles valdkonnas pisikeses uudisekillus tähelepanu siis, kui isand Seeder lasi Isamaa Erakonna eestseisusel kaks Raplamaal eksinud voonakest asja eest teist taga parteiridadest välja visata. Korraks selline uudiseke vilksatas ja kadus siis kohe pealinnas toimuvate jantimiste taha ära.
Kas me peaksime imestama? Elu keebki ju ainult Tallinnas. Kohalik võim huvitab erakondadest veel vaid EKREt. Muud parteid mängivad mängu kaasa vaid siis, kui kuskil vallas juhtub olema juhuslikult mõni reformimeelne, isamaaline, sotslik või keskerakondlik huvigrupp. Kui mõnel neist õnnestub sedasi kuskil ka võimul püsida (Isamaal Kohilas näiteks), siis on see puhtast rutiinist, mis suurt pilti ei mõjuta.
Ülejäänud parteilased esinevad sageli ühe-kahekaupa (nagu Eesti 200 Raplas), parimal juhul ehk isegi grupiti (nagu Keskerakond või sotsid siin-seal) ja ei pakuks oma nime all välja minnes kellelegi mingit konkurentsi. Sellepärast – ja seda teavad kõik, isegi need, kellele pole üldse mingit poliitikasoolikat kaasa antud – moodustavad parteilised üksikisendid valimisliite, mille abil ühte või teist poliitilist agendat ellu viia.
Väga sageli võib mõnelegi Kodumuru-nimelisele valimisliidule asutaja (või peamise vedaja) ideoloogiliste eelistuste järgi erakonna nime külge panna. Seda teavad ju tegelikult kõik. Isegi isand Seeder. Ja sellepärast ongi aina rohkem neid, kes jätavad üldse valimata või täidavad oma „kodanikukohustuse” ükskõikselt sedelikest urni poetades. Kas me seda olemegi tahtnud?