Veel praegu kestab täiskasvanud õppija nädal (TÕN), alles oli ettevõtlusnädal ja oktoober on ka vaimse tervise kuu. Kõik need teemad on omavahel seotud, hõlmates enesega tegelemist ja enesearendamist. Mul on nendega seoses mõned tähelepanekud.
Lugesin Nipiraamatut ja Tiina Saal-Veelmaa loo juures jäi silma, et kui ikka töö enam ei kõneta ja tahaks mingit muutust elus teha, siis perekonnale oma uutest plaanidest ja unistustest rääkimine ei ole ehk kõige mõistlikum, kuna enim kriitikat ja mahategemist tuleb just sealt. Mis tegelikult on nii vale. Kust tuleb vajadus lähedase soove ja unistusi maha teha?
Ma olen olnud selles punktis, kus minu unistused, püüdlused ennast arendada ja ka hobidega tegelemine oli nii maha surutud, et see lõhkus igasuguse enesekindluse. Elul on ikka palju enam jumet, kui kõrval on kaaslane ja pere, kes tunnustavad sind tehtu eest ja ütlevad, et jah, proovi midagi uut, tee seda, mis sul silma särama paneb.
Kodus koridori kapil on mul raamitult üks tsitaat: “Armastus tähendab teise inimese õnnes leida iseenda õnn.” See on nii õige. Kõik see, mida üks inimene enda arendamiseks ja kasvatamiseks teeb, tuleb ju ringiga tagasi tema kaaslasele ja perele. Nii et rohkem võiks olla üksteise tunnustamist, toetamist ja julgustamist ja kui näiteks üks pool suhtes tahab midagi uut õppima minna, mis võtab palju senist vaba aega ära, siis leidke võimalused seda teha, see on seda väärt. TÕN on aastaid näidanud, et Raplamaal on eriti ägedad õppijad ja õpipuu istutusjärgsel kohtumisel tõdeti, et need, keda TÕN-i puhul on tunnustatud, leiavad õige varsti äramärkimist ka mujal, näiteks aasta teo või parimate ettevõtjate tunnustamisel. Kes lendab, see lendab kõrgelt.
Teise tähelepanekuni juhatas mind jutuajamine fotograaf Taimo Tammikuga, kes sõnas, et ta saab nüüd, kui ta on hakanud tegelema loodusfotograafiaga ja elu esimese näituseni jõudnud, aru vanadest lauljatest, kes ei taha enam laulda. Olles muidu edukas olnud, kardetakse millegi uuega välja tulles põruda. Seda põrumist ei pea tegelikult kartma, kuid ma saan sellest hirmust aru. Sellise hirmu tundmine on inimlik. Ehk annaks aga hirmu valesti minemise ja põrumise ees vähendada, kui me juba väiksest peale lastele rohkem õpetaks, et eksimine on õppimiseks lausa vajalik. Vahel ikka kuulen lastelt, kuidas teiste laste vanemad on pahased, kui lapsed kehvema hindega koju tulevad. Miks? Vigadest ju õpitaksegi. Kui kõik hinded lapsel ainult viied on, siis järelikult on õppimine tema jaoks liiga kerge. Vigu tegemata ei ole ka arengut.
Kolmas tähelepanek tuli ohutusõppuselt Rapla ÄKK, kui jõudsin päästekomando juurde natuke liiga vara ning Einar Klaos ja Marko Matson rääkisid põnevaid jutte. Muuhulgas rääkisid nad seda, kuidas üha rohkem juhtub, et kodude tuleohutust kontrollides on väga raske äärealadele jäävatest küladest lahkuda, kuna üksinda elavatel memmedel on vaja rääkida kogu oma elulugu. Kui varem nõudis päästjaks olemine tugevust, siis nüüd on vaja ka jutuoskust, kuna üha enam tuleb vanainimeste jaoks olla ka nii-öelda sotsiaaltöötaja.
Seekordne vaimse tervise kuu keskendubki just üksildusele. Kuigi neid üksikuid vanainimesi, kelle käekäigu vastu ehk lõpuks tunnebki huvi vaid see lahke olemisega päästja, on palju, saab ka teiste inimeste seas olla üksi, õigemini üksildane. Üksi olek on vahel täiesti hädavajalik, kuid üksildus tähendab püsivat emotsiooni, et midagi on puudu. Ise annab häiriva üksinduse ja üksilduse suhtes paljugi ära teha, kuid ka teised inimesed, just lähedased, peavad rohkem märkama ja aitama. Näiteks liiga palju näen ma paare, kus ollakse küll koos, kuid ei suhelda ega osata ka kuulata. Nii et rohkem päriselt suhtlemist ja kuulamist ning üksteisele olemas olemist.
