Juhtkiri: Pool raplamaalastest jäi valimistest kõrvale

Teooria ütleb, et valimisaktiivsus on oluline indikaator hindamaks demokraatia hetkeseisu riigis. 52,5-protsendiline valimisaktiivsus tähendab, et 47,5 protsenti valimisealistest kodanikest valimas ei käinud ehk nad ei ole saanud kasutada oma kodanikuõigusi. Mis omakorda viitab sellele, et peaaegu pool kohalikest elanikest ei seo ennast omavalitsusega, ei usalda neid, kes on oma toetajate abil võimule tõusnud.
Siin on kõige lihtsam muidugi väita, et valimistest eemale jäänud on ise vastutustundetud, kellele ei lähe korda kodukandi areng. Paraku ei ole inimühiskonnas lihtsaid mudeleid. Kahtlemata muretseb suur osa valimistest eemalejäänutest oma valla käekäigu pärast samuti nagu suur osa nendestki, kes naabri, sõbra, hea tuttava toetuseks või siis lihtsalt kohusetundest hääletamas käisid.
Nõnda ei olegi küsimus mitte valijates, vaid poliitilises süsteemis, mida meile pakutakse ja mis ei paku kõigile võimalust osaleda demokraatlikes protsessides.
Algsest poliitilisest süsteemist järele jäänu moodustavad praegu põhiosas valimisliidud (osalt selgelt parteilise, osalt hoopis hägusama taustaga), üks Eestit katva parteiaparaadiga erakond (EKRE) ja mõned pooljuhuslikud endistest aegadest säilinud erakondade rakukesed (Kohilas näiteks Isamaa, Raplas Reformierakond). See, et siia on pealinna taganedes unustatud mõned ebamääraselt organiseerunud sotsiaaldemokraadid, keskerakondlased või kes nad kõik on, teeb ju kogupildi veelgi hägusamaks ja seab suure osa kodanikest olematute valikute ette.
Nii ei olegi mõtet mängida üllatust selle üle, et EKRE on Eestis tervikuna kohalikes omavalitsustes kasvatanud oma toetust kahekordseks ja pooled inimesed on valimistest hoopis loobunud. Oleks väga rumal arvata, et see ei ole tõsiselt võetav ettevalmistus järgmisteks Riigikogu valimisteks. Ainult väga naiivsed võiksid uskuda järelejäänud lühikese ajaga ülejäänud erakondade maakondlike organisatsioonide elujõu taastamise võimalikkusesse.