Paks laps – ilus laps?

Ester Šank

Veerand tonni kaaluv inimene on üsna ilmselt tervisehädaga ja talle tuleb kaasa tunda, aga teda õigustada pole põhjust.

Mu kuueaastane lapselaps rääkis anekdoodi. Paks proua on arsti juures ja saab soovituse hakata võimlema. Proua palub täpsustada, milliseid harjutusi teha. “Keerake pead paremalt vasakule,” annab arst vastuseks. “Millal?” uurib proua. “Iga kord, kui teile süüa pakutakse!” kõlab arsti soovitus.
Kogu pere sai anekdoodi puändi puhul naerda ja keegi ei pidanud end halvasti tundma. Kui seltskonnas olnuks ülekaalulisi, siis vaevalt me end nõnda lõbustanuks. Pärast hakkasin aga mõtlema, et probleemist tuleks kõnelda mitte nendega ja nendel, kes ise on nii-öelda patust puhtad. Küllap oleks võimalik leida sobiv lähenemisviis ka ülekaalulisele. Ent ennekõike peaks valmisolek lähtuma sealtpoolt, kus on probleem, ehk ülekaalulisuse all kannatavast inimesest endast. Alustades siis probleemi tunnistamisega ja kasvõi näiteks “võimlemisharjutustega” kaelale, kui süüa pakutakse.
Ses mõttes oli sümpaatne lugeda Postimehe arvamustoimetaja Erkki Bahovski avalikku ülestunnistust oma ponnistustest kaalu langetamise nimel. Teades ta liikumisvaegust, väärib tulemus -36 kg tunnustust. Aga edasi arutlema ergutas hoopis tema loost kõlama jäänud moraal: algus peab lähtuma igaühest endast. Kuidas on sel juhul lood lastega, kelle päevakava ja toidusedeli panevad kokku vanemad? Küllap oleks mõistlik ennetada probleemi, selmet hakata eluviisist tekkinud tagajärgedega võitlema.

Miks lapsed ei liigu?
Tallinnas ja ehk mujalgi Eestis on hitiks saanud elektritõuksid. Nendega kihutavad ja põhjustavad avariisid ka alaealised. Ühes pealinna eliitasumis olen märganud huvitavat seaduspära: ligi pool lastest elektrilise sõiduvahendi peal on ilmselgelt rasvunud. Ometi – või just seetõttu – eelistavad nad jalgratta väntamise asemel mugavalt elektritõuksil veereda.
Kui lisada, et maal võib näha väikseid ATV-ga kihutajaid, siis on imestamiseks põhjust rohkem kui üks. Ennekõike selle üle, et lapsevanemad ei tundu muretsevat võimalike riskide pärast. Aga ei saa silmi sulgeda ka asjaolu ees, et “raha kasvatab lapsi”. Elik: kui saab demonstreerida võimekust pista lapsele pihku kõikmõeldavaid tehnikavidinaid, siis valitakse pigem see võimalus, kui et lapsega palli või peitust mängida. Pole parata, et selle koha peal tekivad võrdluspildid Eesti spordisangaritega (Talts, Nool, Kanter jt) – kuidas oli sisustatud nende lapsepõlv! Muidugi võib öelda, et aeg ei seisa paigal. Ent seda ei tee ka (laste) vajadus liikuda ja tervislikult toituda.
Eestis on kolmandik algklassides õppivatest lastest ülekaalulised, näitas hiljutine uuring. Teine uuring tõestas, et puu- ja köögivilju sööb tervislikul määral vaid vähem kui kümnendik Eesti elanikest. Seejuures peaksid kodumaised põllu- ja aiasaadused olema nii hinna kui ka leviku poolest kõigile kättesaadavad. Ainsa lootuskiirena tuli uuringust välja, et nooremate inimeste seas leidub tervisliku toitumise väärtustajaid siiski keskmisest rohkem.
Siinkohal taon endale vastu rinda: olen andnud oma pisikese panuse oma seitsme lapselapsega, kes kõik söövad isukalt nii minu keedetud peedisuppi kui ka hautatud köögivilju ning kui just ei kalla paduvihma, siis vähemalt paar tundi päevas tegutseme õues. Teismelise tütrepoja regulaarsed 15-kilomeetrised vabatahtlikud jooksuringid annavad märku püsivamast harrastusest. Kõikvõimalike probleemide vaba tulevikku ei saa muidugi garanteerida, aga vähemasti mõni maast-madalast saadud kasulik harjumus on pagasis olemas. See on tähtis, sest sisseharjunud eluviisis kannapöördeid teha nõuaks tulevikus – kui organism peaks hakkama häiret andma – märksa enam tahet ja muid ressursse.
Hiljuti tutvustas tuntud kiirabiarst telesaates oma uudseid töövahendeid. Selgus, et nüüdsed kiirabiautod on varustatud vanadest märksa toekamate kanderaamidega, mis ka 250-kilose patsiendi all kokku ei vaju. Kurbloolusena on neid tulnudki kandevõime piiril ka kasutada. Lisaks on kasutusele võetud sellised kandelinad, millele pandud patsienti suudetakse transportida vaid kahe päästemeeskonna ühisjõul. Kiirabiarsti sõnul kohtab ta harva 70 kilo ringis kaaluvat meest, ehkki veel mõnikümmend aastat tagasi loeti seda meeste keskmiseks kehakaaluks.
Kui haige inimene kaalub veerand tonni, siis tuleb see küllap panna tervise süüks ja talle kaasa tunda. Ent kusagil oli ometi algus. Nagu see on igal asjal.