Karl Gustav Adamsoo, Telia algatuse #suurimjulgus üks eestvedajaid
Küberkiusamisest on kujunenud justkui nähtamatu probleem, mille all kannatab Eestis iga neljas laps ja selle taga seisab suuresti dialoogikultuur ühiskonnas, mis muutub ajas üha õelamaks.
Millal sulle keegi midagi halvasti ütles? Ma loodan, et seda pole viimasel ajal juhtunud, aga kui meenutada mõnda viimast olukorda, siis kisub meele ikka päris mõruks, eks? Samas märkad tõenäoliselt teistele “ärapanemist” ja kiusamist enda ümber iga päev. Seda nii interneti kommentaariumites, sotsiaalmeedias mõne postituse all või mõnda klippi vaadates, kus keegi on võetud rambivalguses ette, et ta täielikult maatasa teha.
Mõned nimetavad sellist kiusamisega sarnast käitumist “nauditavalt mustaks huumoriks”, mis peaks olema eestlastele loomupärane. Ei, me ei ole tegelikult loomult sellised – me oleme ise kasvatanud ennast selliseks. Vaevalt see must huumor meil veres on, pigem on paljud meist loonud sellise tooni ja viisi uueks normaalsuseks, kus meil justkui läheks tohutult korda, mida keegi arvab, kuidas käitub või milline välja näeb. Ka mina olen üritanud teistele kirglikult kaasa elada, aga seda nende tugevustele rõhudes, mitte teise elu elades ning järjepidevalt vigadele osutades. Isegi kui ma olen kellegi “veale” osutanud, siis on põhjuseid kaks: miski on pildil päriselt valesti või minus on elanud üks inimest kõige enam laastavam tunne – kadedus.
Kindlasti mängib meie omavahelise suhtluskultuuri muutuses palju rolli praegune aeg: toimetulek viirusega, metsikud poliitdebatid ning selle kõige kõrval teadmatus kogu tuleviku ees. Minu enda tuleviku ees. Samas saab igaüks mõelda ja otsustada, kui palju ta tegelikult sellest kõigest ennast mõjutada laseb. Loomulikult, kui teemaks on inimeste elu ja tulevik, läheb see korda ja toob kaasa soovi kaasa rääkida. Aga kas sinu poolanonüümne kommentaar reaalselt muudab selles pildis midagi? Vaevalt. Ehk maailm muutuks sinu jaoks paremaks paigaks siis, kui astud arvuti tagant eemale ja asuksid hoopis tegudele? See on tõenäolisem ja vähemalt oled sa midagi enamat teinud.
Omaette küsimus on see, millist eeskuju me anname noortele oma käitumisega nii füüsilises kui ka kübermaailmas. Mõtleme siis korra, kuhu peab asetuma selles keskkonnas üks noor hing, kes inimesena alles kujuneb, seda suuresti teistelt eeskuju võttes. Nii lihtsalt on. Noor inimene lihtsalt peab kasvama tolereerivamas ja kiusamisvabas ühiskonnas, et ta saaks tegeleda rohkem iseenda arenguga, mitte enda või mõne lähedase sõbra hinge kokkulappimisega. Kujuta ette, kui sa hetkel istuksid klassiruumis, kus keegi lennutab sulle järjepidevalt paberkuule kuklasse. Kaua sa süvenemisega vastu peaksid – kuu või kaks?
Ma ei usu, et inimene tahab, et teine inimene lihtsalt tunneks ennast halvasti. See tuleneb suuresti millestki muust: katkisest hingest, hirmust, väsimusest, madalast enesehinnangust või mõnest järgnevast tegurist X. Kahju on lihtsalt sellest, et kannatajad on nii pihta saanud osapool kui ka ütleja ise. Viimane võib ju sellest mingi kummalise naudingu saada, aga kui mingi hetk vahekokkuvõte teha, siis tõenäoliselt see teine kuskil sügaval sisimas ka kahetseb oma tegu.
Selge on see, et kius põhjustab kiusu. Noored märkavad ja jälgivad endast vanemaid palju – halba võetakse kaasa, kuid õnneks õpitakse ka seda, miks mõnda asja ei tasuks mitte kunagi teha. Samas on küberkiusamine noorte seas olnud aastast aastasse väga suur probleem. Statistika näitab, et iga neljas laps puutub kokku küberkiusamisega. Olukorra muudab kurvemaks fakt, et kiusamisele on järjest raskem vahele segada, sest see on liikunud sotsiaalmeedia kinnistesse gruppidesse ja otsesõnumitesse. Õpetajate ja vanemate jaoks muudab see kindlasti laste toetamise keerulisemaks. Samas kui me täiskasvanutena näitaks veel enam eeskuju noortele, luues pidevalt vaimule tervislikumat suhtluskultuuri, annaks see ka noortele motivatsiooni hakata teineteisesse lugupidavamalt suhtuma.
Paar aastat tagasi, kui ma veel õpetaja olin, nägin palju õnnetuid, katkise hingega noori, kellel oli soov teha maailmas midagi ägedat ja head. Ometigi polnud neil energiat just sellepärast, et neid oli keegi maatasa teinud. Tulemus? Nüüd tuleb hakata seda katkist inimhinge kokku lappima. Aga mõtle ühel päeval, kui see inimene hoopis tulevikus päästab operatsioonisaalis sinu elu või paneb ordeni rinda, sest oled täna parem inimene oma tegudes kui siis. Kas see inimene jääks sulle samamoodi ette nagu toona, kui tema kõnemaneer, juuksevärv või maailmavaade riivas silma-kõrva?
Ma jätan sulle siia loo lõppu ühe küsimuse – kes on sinule endale eeskujuks? Kui palju sa oled ise endale eeskujuks? Alati ei pea kangelaseks saama siis, kui tood teiselt mandrilt koju medali. Ehk piisaks nii sulle kui ka mulle sellest, kui täna üritaks maailma muuta ühe positiivse tunnustuse, mitte kellegi mahategemisega?
