Möödunud nädalast on avalikes kohtades maski kandmine kohustuslik. See laieneb ka toidupoodidele. Külastasime Raplamaa Sõnumitega maakonna poode, et uurida, kuidas inimesed seda kohustust täidavad.
On neljapäev. Alustame oma ringsõitu Märjamaalt ning seame esimesena sammud kohalikku Konsumisse. Nädala algusest muutus poodides kohustuslikuks maski kandmine. Rangelt soovituslik on kasutada meditsiinilist või sellega võrdsustatud maski.
Veel enne, kui poodi siseneme, astub poest välja meesterahvas kaupa täis toidukäruga. Rahulikult veeretab ta seda enda ees. Ta on juba poolel teel parklasse ja pole seni maski eest võtnud. Ilmselt on see ununenud. Mask ei ole küll tavalise meditsiinilise maski moodi helesinine, vaid must. Vaatluse abil ei õnnestu seega kindlaks teha, kas kasutatav mask ka meditsiinilisega võrdväärne on, kuid see on ostlejal korrektselt ees ja katab nii suu kui ka nina.
Esimene kogemus tundub positiivne. Poe uksel on rohkelt silte, mis tuletavad klientidele meelde nii olukorda riigis kui ka neile pandud kohustusi. Nende seas loomulikult maskikandmise oma.
„Proua, meil on mask kohustuslik.”
Pärast väikest jalutuskäiku poeriiulite vahel saab öelda, et peaaegu kõik kliendid on maskides. Silma jääb vaid üks ilma maskita meesterahvas, kes piimatoodete riiuli juures ennastunustavalt üht pakendit käes veeretab ja seda uurib. Kassajärjekorda suundudes otsib ta välja maski. Jääb mulje, et sel juhul oli pigem tegemist unustamisega ja alles teisi maskitatud nägusid järjekorras seismas nähes märkab ta ühtäkki ka oma maski välja otsida.
Ehituskaupade osakonnas on parasjagu üsna rahulik ja uurime saalitöötajatelt, kuidas kliendid uute reeglitega kohanenud on. Töötaja tõdeb, et tegelikult suuri probleeme ei ole olnud ja pakub, et ehk on see väikese koha eelis.
Inimesed ongi tema sõnul pigem unustanud kui teadlikult maskita tulnud. Hommikupoole olid mõned maskideta kliendid küll poodi tulnud, kuid siis kasutas pood kavalat viisi läbi valjuhääldi maskikohustust meelde tuletada.
Oleme juba uksest välja astumas, kui näeme õuest lähenemas naisterahvast kahe lapsega. Kellelgi neist pole maski ees. Kuna kassapidajal pole parasjagu ühtegi klienti, kasutab ta võimalust ja kõnetab naisterahvast. „Proua, meil on mask kohustuslik,” läheneb ta viisakalt. Selle peale teatab naine ärritunud toonil, et maski tal pole. Pealegi on tal nohu ja maski kandmine tekitab talle migreeni. Ta püüab küll pisut kõrgendatud toonil kassapidajat veenda, et ta ei saa maski kanda ning loodab sellest kohustusest pääseda, küsides, kust ta maski peaks saama.
Töötaja informeerib teda võimalusest see soetada. Sellest võimalusest naine loobub ning suundub poe uksest välja. Veel enne ütleb ta, et temaga kaasas olnud lapsed on alla 12-aastased. Nii saavad nemad poodi ilma maskita minna.
Kassapidaja suundub pärast põgusat vestlust maskides kliente teenindama. Vestlus on küll põgus ja solvanguid üksteise suunas ei pilluta. Sellest hoolimata jätab see ka kõrvaltvaatajale kehva maigu suhu. Inimene tunnistab selgelt, et on haige ja keeldub maski kandmast. Ometi käitub ta, nagu oleks olukorra peamine süüdlane kassapidaja, kes talle reegleid meelde tuletas.
Tosin õlut ja pakk nätsu
Järgmisena külastame Märjamaal Rimi kauplust. Kliente on poes kümmekond, aga esimese hooga jäävad silma ainult maskides näod. Seda, kuni jõuame kassadeni.
Iseteeninduskassas jagelevad kaks maskides klienti masinaga ja püüavad kaupade eest tasuda. Tavalises kassas seisavad järjekorras aga kolm inimest, viimane neist ilma maskita. Haaran endale kiiresti midagi näppu ja sätin end järjekorras tema selja taha. Ostulindil vaatavad vastu kaks kuuspakki õlut ja pakk närimiskummi. Meesterahvas ise toetub kassa najale käsi puusas ja vaatab ringi. Erinevalt eelmise poe maskita kliendist ei paista teda ümbritsevate inimeste maskides näod kõigutavat. Ta on enesekindla hoiakuga ja selgelt suurem kui kassas töötav naisterahvas. Kui kord jõuab maskita kliendini, ei ütle kassapidaja midagi. Mees tasub oma õllede eest ja lahkub poest, mõlemas käes kuuspakk.
Maksan oma ostu eest ja jään mõtlema, kas mina tihkaks tolle mehega võimalikku konfliktiolukorda minna. Kahtlemata on see võimalus tema teenindamisest keeldumisel ju õhus. Alalhoiuinstinkt kaldub pigem eitava vastuse poole.
„Tahan ka tervelt koju jõuda.”
Märjamaalt sõidame Kohilasse ja teeme taas esimese peatuse kohalikus Konsumis. Esimest korda sel päeval ei õnnestu poest leida mitte ühtegi inimest, kellel maski ees ei oleks. Tugevalt üle poole poes viibivatest inimestest on helesinistes meditsiinilistes maskides. Ülejäänutel paistavad olevat korduvkasutatavad maskid ees. Tuleb muidugi tõdeda, et nii klientide kui ka töötajate seas hakkab peaaegu igas poes silma ka neid, kes maskiga ainult suud katavad ja nina sellest välja jätavad.
Positiivse näitena hakkab seevastu silma üks ema, kes toidukaupasid ostukärusse asetab. Pisut igavlevalt kõlgutab ostukärus istuv laps jalgu ja vaatab ringi. Kuigi ta on selgelt alla 12-aastane, on ka temal mask ees. Kohe nende kõrval varustab saalitöötaja riiuleid uue kaubaga ja jääb meid natuke kahtlustaval pilgul vaatama.
Astume talle ligi, selgitame, mida poes teeme ja uurime, kuidas kliendid maskikandmisesse suhtuvad. Ta ütleb algul, et olukord on üldiselt hea ja suurem osa inimestest kannab maski. Samas ei ole ka nemad pääsenud tõrksamatest klientidest, kes kohustust eiravad. On ka neid, kes maski asemel oma nägu salliga katavad.
Ta ütleb ausalt, et on enamasti vait ja end jõusaalis turskeks pumbanud noortele meestele ettekirjutusi tegema ei lähe. Ta meenutab kevadist konflikti Kohila Grossi poes, kus klient tõukas klienditeenindajat. Tüli tulemusel vajas töötaja haiglaravi. Sellele eelnes loomulikult klienditeenindaja märkus kliendil maski puudumise kohta.
See kogemus on tänagi veel selgelt meeles ja mõjutab ka naaberpoodide personali. Riiulitel kaupa korrastav töötaja ütleb, et täiskasvanud inimesed võiksid ilma meeldetuletuseta ise suuta maski ette panna. „Tahan ka õhtul tervena koju jõuda,” lisab ta.
Enne Kohilast lahkumist külastame ka Grossi poodi. Kiire vaatluse tulemusel võib öelda, et selle päeva trend oli leida peaaegu igast poest üks meesterahvas, kellel polnud maski ees. Ka Grossi poes asetas ostukärusse piimapakki keskealine meesterahvas koos lapsega, mõlemad ilma maskita.
Väikese koha eelis
Vahepeal on kätte jõudnud uus nädal. Esmaspäeval jätkame oma ringsõitu ja suundume Kehtna poole. Esimesena pargime auto Kehtna Coopi kaupluse parklasse. Parkla on üsna tühi ja ootame paar minutit, et jälgida, mis poe ümber toimub.
Paistab, et saabunud on uus kaup. Kiirete liigutustega toimetab kaubaauto juht tooteid poe lattu. Juba kaugelt paistab silma, et tal on ees helesinine meditsiiniline mask.
Samal ajal läheneb üle parkla tugiraamiga proua. Aeglaselt liigub ta poe sissepääsu suunas. Paarkümmend meetrit enne poe ukseni jõudmist teeb ta peatuse ning otsib taskust välja maski. Maski kummid kõrva taha sätitud, haarab ta taas kahe käega tugiraamist ja leiab tee poodi.
Poes on vaid paar klienti ja hulk töötajaid ning kõik nad kannavad maske. Selgeid eksimusi maskikandmises silma ei jää. Kui hakkan poest lahkuma, astub uksest sisse maskita tütarlaps, kes pöördub kohe kassapidaja poole ning ütleb kõlava häälega: „Palun maski!” Selle ta ka saab.
Hüppame läbi ka väiksemast Keava Coopi kauplusest. Ostlejaid ei ole palju, aga nad on kõik maskides.
Poe töötaja kommenteerib, et mõni üksik tuleb ilma maskita. Ta arvab, et väikeses kohas kõik tunnevad üksteist ja sellepärast suuri konflikte ei ole tekkinud. On ka neid, kes tulevad poe uksest sisse ja küsivad ise maski. Poole euro eest saavad nad selle soetada ja seejärel meelepärast kaupa osta.
Õues peatub lühikese aja jooksul kolm autot. Igas neist sätib juht juba enne uksest välja astumist maski ette.
Küsime ühelt oma auto poole suunduvalt naisterahvalt, mida ta maskikandmisest arvab. Ta ütleb naljatamisi, et see on nagu halba suhtesse tagasi minemine. „Alles saime lahti neist,” ütleb ta naerdes. Ilmselt ei naudi ta nagu paljud teisedki ülemäära maski kandmist. Ometi on ta selle endale poes viibitud minutiteks ette pannud.
Inimesed uue kohustusega harjunud?
Raplas hüppame läbi nii Maximast, Rimist kui ka Selverist. Ei teagi, kas uueks nädalaks on inimesed maskikohustusega paremini harjunud või läheb külastustega õnneks, aga poodides ei hakka silma mitte ühtegi maskita klienti.
Rimi siseraadios meenutab sumedahäälne mees klientidele maskikohustust. Keegi sellele suuremat tähelepanu ei pööra, sest kõik kliendid on juba maskid ette pannud ja keskenduvad kaupade valimisele.
Viimaseks peatuseks jätame Rappeli keskuse ja seal tegutseva Selveri. Parkivate autode järgi otsustades on see ilmselt meie külastatud poodidest kõige suurema klientide hulgaga. Taas tuleb tõdeda, et autodest hakkavad poe poole liikuma enamasti juba maskis inimesed. Enam ei oodata hetke, mil ollakse juba kaupluse uste vahelt sisse jalutanud, et alustada kotipõhjast maski otsimist. Juba sisseharjunud käeliigutusega läheb mask ette ammu enne, kui poeuksed avaneda jõuavad. Täpselt samamoodi kipub see ette ununema ka poest väljudes.
Selveri avarate riiulite vahel jalutades ja silmadega teisi poodlejaid mõõtes ei märka ma ühtegi maskita inimest. Ja ei märka ka kedagi maski valesti kasutamas. Alles iseteeninduskassas õnnestub esimest paljastatud suud ja nina näha. Need kuuluvad aga armsale vankrilapsele, kelle vanemad ise maski kannavad.
Ka läbi keskuse jalutades ja teistesse poodidesse vaadates ei jää silma maskita kliente. Ei julge uskuda, et uuel nädalal kõik vanad probleemid ära on kadunud ja poodides maskiküsimus konflikte enam ei tekita, kuid üldpilt on positiivne. Maskidest keelduvaid kliente on selgelt vähem kui neid, kes selle lisaliigutuse on nõus tegema. Omajagu tööd oleks vaja aga teha veel maski õigesti kandmise osas, et lisaks suudele ka ninad maskidega kaetud saaks.
