Südamelt ära: Kuidas me küll jõudsime siia?

Eestlasi on aegade hämarusest saadik peetud ikka pika mõtlemisega aeglasteks isenditeks, aga mida paljud ei tea, on tõsiasi, et just nimelt see rahu ja jonnakas, aeglane järjekindlus ongi meie kadestamistväärt edu taga.

Seesama järjepidev jorin on läbi ajaloo meid tugevamatena ja targematena välja toonud ka kõige tumedamatest aegadest. Ometi keeraks nii Lembitu kui ka Kalevipoeg korraga hauas külge, kui vaid näeks, kuhu on jõudnud see rahuarmastav, pisut introvertne Läänemere-äärne metsarahvas. Kaugena tundunud maailma hädad on ühtäkki ka siinsamas Eestis ja mõtlikest, rahulikest jorisejatest on saanud lõhenenud ja täiesti katkine ja närviline ühiskond.

Kuidas me küll jõudsime siia? Kuidas jõudsime punkti, kus sõpradest on saanud üleöö vaenlased, vend ei tunne venda ja erinevad maailmavaated lammutavad laiali perekondi? Kuidas jõudsime punkti, kus oleme valmis üleinimlikke pingutusi tegevaid ja surmväsinud arste mõnitama ja vajadusel lausa haiglaid ründama? Kuidas jõudsime punkti, kus vaid ühe nokastanud muusiku üleskutse peale oleme valmis minema poodi miinimumpalga eest ületunde tegevaid tublisid teenindajaid mõnitama? Kuidas jõudsime punkti, kus me ise tahame, et meie riiki juhivad ja esindavad jõud, kelle eesmärk on vaid õhutada viha, valetada, külvata segadust ja sülitada kõigele, mis meile fundamentaalselt armas ja oluline?

Kuidas jõudsime punkti, kus tühine maskikandmine ei ole enam võimalus panustada, vaid šanss eirata, üle olla ja paika panna? Mis ajast sai kasvavatest koroonasurmadest tühipaljas statistika? Kuidas jõudsime punkti, kus teaduspõhine kontrollitud info otseallikast on naeruväärne ja samas Facebooki “doktorite” ja “teadlaste” lausvaled puhas kuld? Kuidas läks nii, et meil kõigil on piiramatult õigusi, aga puuduvad kohustused? Millisest hetkest unustasime võime suurelt ja oma peaga mõelda ning unistada?

Küllap juhtus see päeval, kui Eestist sai ametlikult heaoluühiskond. Ühtäkki oleme justkui kaotanud sihi. Palju on saavutatud ja see teadmine on oluliselt liigutanud meie fookuspunkte. Ühtäkki oleme olukorras, kus väga palju muud ei olegi justkui teha kui tülitseda, genereerida probleeme ja lõputult vaielda. Meis justkui süveneb õpitud abitus, viha ja samas väheneb võime näha suuremat pilti. Ometi teame ju kõik, et rahva ja riigina on meil teha veel väga palju.

Eestlasi oleks nagu tabanud autotööstusest alguse saanud kiibikriis. Päris suur on see inimeste arv ühiskonnas, kelle kiip tahaks vahetamist ja ka tarkvara uuendamist, aga ühest otsast ei lase me mõistusel paraneda see tervise- ja hingekriis. Teisalt on tunne, et puudub ka tahe, ja see on juba kordades hullem.

Nii me siis istume kaevikutes. Ühel pool Pearu ja teisel pool Andres. Ühed eestlased mõlemad.

Ei ole ka mina patust puhas. Tunnistan siiralt, et mul on raske võtta tõsiselt inimesi, kes meie rahvussümboolika saatel ja vabaduse loosungite taha varjudes nõuavad valitsuse kukutamist, eitavad pandeemiat, sarjavad maapõhja vaktsineerimist, kui samal ajal teeb oma viimase hingetõmbe järjekordne hapnikupuudusesse lämbuv patsient ja valudes piinlev kaasmaalane elab teadmises, et elurõõmu tagasi toov operatsioon jääb veel pikaks ajaks püüdmatuks unistuseks. See pisike Eesti pole olnud eales nii katki ja seda just selle kõige olulisema – üksikisiku tasandil.

Parafraseerides president Toomas Hendrik Ilvest, siis see, mis tõi meid siia, ei vii meid kohe kindlasti enam edasi. Kas ja millal paranevad need haavad ses kurnatud ühiskonnas? Ainult aeg näitab.