Juhtkiri: Julgeolekust

Kuidagi märkamatult on koroonahirmud taandumas selle varju, mis toimub Ukraina, Poola, Leedu ja Läti piiril. Meil, eurooplastel, on õnnestunud elada väga kaua ilma reaalse sõjahirmuta, tapatalguid on peetud kusagil kaugel ja meie jaoks justkui hoomamatus teistsuguses ajas. Seda isegi siis, kui lahingute keskele on sattunud eestlastest missioonisõdurid.
Me oleme harjunud mõttega, et Euroopas ei sõdita. Sedasi oleme minetamas ka ettenägelikkust ja ettevaatlikkust. Paraku ei ole selles maailmas, kus me elame, midagi kindlat. Nõnda peamegi hakkama ennast uuesti harjutama teadmisega, et kõike võib juhtuda. Kuigi praegu, nagu kinnitab meie riigipea, ei ole Eestil ja eestlastel midagi karta.
Samas, kui meie ühe lähinaabri – Valgevene ei ole meist ju kes teab kui kaugel – eesotsas on mees, kes reaalsustaju kaotanuna peab ennast riigipeaks, keda eurooplased justkui ahistavad, siis võib isegi kogemata pillatud säde süüdata suure leegi. Kui tegemist oleks pelgalt ühe väikeriigi diktaatoriga, kes püüab naaberriikide kaudu Euroopasse migrantide tulva suunata, et nii endale legitiimsust välja pressida, võiks ehk kannatlikult oodata, kuni ta väsib. Paraku on selle uskumatu avantüüri taga Venemaa näol hoopis suurem jõud. Ja me ei tea jätkuvalt, mis seda inimelude ning -kannatustega mängitavat mängu kaasa tegeva Kremli tegelik eesmärk on.
Jah, täna ei ähvarda meid siin selles suhteliselt turvalises nurgakeses tõesti veel midagi, kuid me ei saa unustada, et Eesti on osa Euroopa Liidust ja kõik, mis selle ühenduse sees või tema piiridel sünnib, puudutab vägagi meid kõiki.
Selles keerulises olukorras on äärmiselt oluline säilitada valitsemisstabiilsus. Praegu ei ole õige aeg omavahelisteks maadejagamisteks või võimuvõitluseks. Ei erakondade vahel ega mitte ka erakondade sees. Erilistel aegadel saab erilise tähenduse riigimehelikkus, isetu ustavus oma riigile ja rahvale ehk siis koostöö ühiste eesmärkide nimel, mitte isiklikest erahuvidest välja kasvav vastutöö.