Võib vist öelda, et sportida meile, eestlastele, meeldib. Kes naudib seda tipptasemel, kes tervisesportlasena ja kindlasti on keskmisest suurem ka tugitoolisportlaste osakaal.
Tervis ja sport lähevad meile kõigile õnneks aina enam korda. Selle suurepäraseks tõestuseks on tõsiasi, et väga vingeid spordihooneid kerkib Eestis kõikjale. Viimane neist sai valmis Hiiumaal ja nii lahe, kui see ka pole, käis seda avamas üks bussitäis punaseid pallipatsutajaid.
Küllap taipasite, et jutt käib meie korvpalli esindusmeeskonnast Avis Utilitas Rapla, kes pidas Hiiumaa spordihoone avamispeol maha ülitulise lahingu valitseva Eesti meistri Kalev/Cramoga. Etteruttavalt võib öelda, et nii magusat võitu pole me nautinud juba mõnda aega. Rapla oma kasvandik ja meeskonna pesamuna tõi Raplale viimase sekundi viskega magusa 70:68 võidu.
Aga see siin ei ole spordiuudis.
Pean tunnistama, et Hiiumaal käisin mina viimati kaugel 1990-ndate alguses, kui Emmastes oli võistlustantsu laager. Jah, olen olnud tantsupoiss. Lääne-Eesti meister ja puha. Hetkel Avis Utilitas Rapla meeskonna fotograafi ja kujundajana tuleb ikka aeg-ajalt kott pakkida ja meeskonnaga kaasa sõita. Pikemad väljasõidud meeskonnaga on alati toredad. Seal on see õhkkond ja vaib kuidagi muhe ja lahe. Nii ka seekord. Uued, väga mugavad ja moodsad praamid teevad Hiiumaa reisi kahtlemata mõnusaks. Isegi sellisel sügisesel ajal tasub Hiiumaale reisida. Sama külalislahkus ja vaatamisväärsused sügiseselt tormisemas võtmes on kahtlemata nauding omaette.
Miks Paasoja?
Kes veel ei tea, siis Rapla meeskonnas on üks üdini hiidlane. Rapla korvpallifännile toob nimi Martin Paasoja kindlasti südamesse sooja tunde, sest värskelt Raplaga taasliitunud mees on raplakate jaoks vähemalt samapalju raplakas, kui Hiiumaal hiidlane. Nüüdseks korvpallurikarjääri lõpetanud ja pikalt Raplas mänginud Kristjan Voolaid on samuti läbinisti Hiiumaa poiss.
Oli tõesti lahe, et Hiiumaa spordihoone avamine oli Rapla meeskonnale osaks saanud au. Ilmselgelt oli see Raplale kodumäng ja seda oli tunda, sest kohaletulnud rahvas tegi sellest emotsionaalse kodumängu, millel võimalikest stsenaariumitest parim lõpp.
Kahtlemata jääb see reis meelde ja läheb ka Rapla korvpalli ajalukku. Tõsi, nende reiside juures kipub minu jaoks olema ikka ja jälle mingi veider konks. Kui kevadel Riias toimunud Final Six turniirilt tulin tagasi peaaegu kiilakana, sest kaotasin kihlveo Sven Kaldrele, siis oma adrenaliinilaksu sain kätte ka Hiiumaal. Nimelt jäeti mind maha. Mäng lõppes, emotsioonid laes. Kõik pakkisid kiirelt asjad ja olid juba bussiga sadamas, kui selgus, et üks mees on puudu. Nii ma siis seisin seal värskelt avatud Hiiumaa spordihoone ees ja hingasin ahastusega segunenud hiiumaist mereõhku.
Õnneks oli siiski võtta üks väga abivalmis autoomanik, poolhiidlane ja korvpalli ringkondades tuntud nimi Rando Reining, kes kõiki otseteid lõikamisi ära kasutades mu siiski sadamasse toimetas. Torisedes, aga õnnelikuna sooritasin A-Rühma stiilis hüppe liikuvasse bussi ja praami peal ma olingi. Ootan huviga järgmist väljasõitu Rapla korvpallimeeskonnaga.
