Urve Uusberg
Vahendan neuroteadlase Jaan Aru mõtteid ja tähelepanekuid, millele ka ise alla kirjutaks (allikad ajaleht Pealinn ja novaator.ee lehed)
Jaan Aru: „Keegi ei kahetse elu viimasel tunnil “kahju, et ma meilidele kiiremini ei vastanud”. Aga millegi pärast arvavad inimesed, et pidevalt nutiseadmest meilide kontrollimine ja neile vastamine on midagi olulist. Nutiseadme näppimine on sõltuvus ja telefonis istumine on inimajule üks salakavalamaid ja ohtlikumaid harjumusi.“
Ka kirjeldab teadlane, kuidas nutiseadmed piiravad lapse ajupotentsiaali. Ta ütleb: „Kui me tahame olla edasi väga äge riik, siis me peame aru saama sellest, et uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest, ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid.”
Meie laste aju on ülieriline ja me ei tea kunagi, kellest sirgub kes. Mulle meeldib siia lisada ka Tommy Hellsteinilt võetud mõte, et meie vanematena vastutame selle eest, et lapsed kasvaksid oma mõõdu täis, ja jutt ei ole füüsilisest pikkusest, vaid vaimsest mõõdust.
Ka teadlane leiab, et nutiseadmed on midagi, mis pigem laste ajupotentsiaali piiravad, selle asemel, et lapsi aidata. Me tegelikult piirame neid ega aita nende ajul areneda ning jõuda selleni, mida see aju võiks teha. Lapse motivatsioonisüsteem ütleb, et vahepeal tahaks mängida ja koos teiste lastega midagi teha ja siis jälle midagi huvitavat mõelda, aga nutiseadmed on nii võimsad, et nad programmeerivad selle süsteemi lihtsalt ümber ja põhimõtteliselt “loovuse meister” on ainult selleks, et mõelda, millist järgmist lehte netis vaadata või millist järgmist mängu mängida.
Kõik muutub nutiseadme keskseks! Aru tõi välja asjaolu, et nutiseadmed muudavad kõik muu meie aju jaoks igavaks: “Õppimine on mõttetu, teised lapsed on mõttetud. Muidugi, mitte kõikidel lastel ei lähe see nii halvasti, aga on lapsi, kelle jaoks on kõik muud asjad mõttetud, sest nutiseadmed on tema motivatsioonisüsteemi ümber programmeerinud.”
Vahel ongi tüütu ja päris raske leida tegevust lapsele, kes ütleb, et tal on igav, et mängime midagi ja siis ongi käes see hetk, kus paljud vanemad pistavad lapsele pihku nutitelefoni ja avastavad, et lapsel ei olegi enam igav.
Ka on see hea moodus saada lapsest n-ö rahu ja oma tegemisi teha või lihtsalt olla, mida samuti on vaja, kuid kindlasti tuleks olla lapse küsimiste ajaks ergas ja kontaktne, mitte tõrjuda teda endast eemale – need aastad pole liiga pikad, kui nad veel on uudishimulikult kallal vanematel, et saada vastuseid oma küsimustele.
Uued, maailma muutvad ideed tulevad ajust, mitte nutiseadmest, ja lapsed peavad õppima seda, kuidas oma ajust leida uusi ideid. Ka nutiilmas on see, mida lapse aju tahab ja mida ta vajab, erinevad asjad: „Kui laps tahab nutiseadmes olla, siis see ei tähenda, et ta vajab seda. Lihtsalt tema ajumehhanism on läinud üle võlli. Laps vajab seda, et tal oleks kodus turvaline ja hea kasvamiskeskkond, ta vajab seda, et ta saaks öösiti piisavalt magada ja tervislikult süüa – ta ei vaja nutiseadmeid üldse.”
Aru möönis, et nutisõltuvust võib võrrelda narkootikumidega: “Ma ei tea ühtegi inimest, kes annaks oma 2-aastasele lapsele heroiini, see üks laks on küll tugevam, aga kui me anname 2-aastasele lapsele kätte nutiseadme? Ma ei ole nutiseadmete vastu, vaid me ei tohiks anda neid väikesele lapsele, kes jääb sinna nii kinni, et tema motivatsioonisüsteem muutub,” selgitab teadlane.
Kui last on hakanud huvitama näiteks ajalugu või muusika või midagi muud konkreetset, siis on tal võimalik ise kõige selle kohta internetist järele vaadata. Tema motivatsioonikeskus ajus on juba leidnud nn oma asja, mis teda huvitab ja siis võivad nutiseadmed olla kasulikud ja aidata kaasa oma tee leidmisel. Seni, kui laps pole veel oma võimeid leidnud, ei tohiks talle nutiseadet kätte anda.
“Nutiseade on nagu supervõime – kui sa oskad seda kasutada, saad võimendada seda, mida sa oskad ja tead. Aga kui sa ei suuda seda kasutada, siis ta orjastab su,” sõnas teadlane. Ta tõi välja, et kui ka täiskasvanud inimestel on raske end nutitelefonist eemal hoida, siis lastel pole need aju osad, mis on seotud kontrolliga, veel välja arenenud ja seetõttu ei suuda laps ka kurja hääle peale nutist välja tulla.
„Lapse kasvatamine ei olegi kerge asi ja see, kuidas me oskame oma last suunata ja ise pingutada, defineerib ka meid ennast. Me kõik oleme laisad ja tahaks diivanil pikutada, aga meil on võimalik teha see otsus, et ma pingutan ja näen vaeva ning meie laste ajud tänavad meid selle eest,” pani ta lapsevanematele südamele. Mina kirjutan sellele samuti alla – meist päriselt sõltub meie laste vaimne kasv ja tervis. Nutiseade pidurdab uute asjade väljamõtlemist
Jaan Aru annab ka mõned retseptid:
1. Igas peres võiks põhimõtteliselt olla nii, et vähemalt söögi ajal ei ole emal-isal nutitelefoni, siis pole ka lastel – et on mingi aeg, mil me oleme üksteise päralt. Iga pere võiks sellise väikese kokkuleppe teha.
2. See ei ole argument, et laps jääb siis nutimaailmast maha, kui me talle kohe nutiseadet pihku ei pista. Mida hiljem ja mida vähem laps nutiseadmega kokku puutub, seda parem tema aju arengule ja oma loovusele (alles 10-aastasele võiks anda nutitelefoni).
3. Päris väikesele lapsele, kes ei ole veel nutiseadmega kokku puutunud, pole seda üldse vaja tutvustada – muidugi võib vaadata pool tundi multikaid, aga kui laps harjub sellega, et nutiseadet polegi, siis ta ei protesteeri selle üle, miks see ära võeti, sest seda pole antudki.
4. Kui me oma lapsi armastame, siis peaksime väikese lapse nutiseadmest eemale hoidma.
5. Kooliminek – pole mõtet siis nuti vastu võidelda: “Kui minu laps tunneb ennast seetõttu halvasti, kuna kõikidel teistel on nutitelefon, siis ma pean selle ostma, aga ma olen teda selleks siis ka ette valmistanud,” ütles ta.
6. Tuleb saada aru, mida laps seal teeb ja vähendada mõttetut aega nutiseadmes ja pakkuda välja alternatiivne tegevus – joonistamist, maalimist, jalutamist, sporti. „Alati see ei ole lihtne ja alati see ei ole võimalik, aga me peame sinna poole püüdlema!” ütles Aru.
7. Ära tuleks kasutada iga võimalust, mil laps ise tahab vanemaga arvutis nähtust rääkida. “Kui laps tuleb ja ütleb, et tule, vaata, mis mul siin on, siis te ütlete, et olgu, ma vaatan sinuga viis minutit ja kutsun sind siis omakorda mingit teist asja tegema,” ütles ta.
8. Kui juba on nutisõltuvus – kui on kolm tundi nutis -, pole õige, et võtate selle ära. Aga kui on tunne, et lapse ajust võiks midagi paremat saada, siis tasuks seda asja kodus rääkida ja teha kokkulepe, mille põhjal vähendate järk-järgult nutiseadmes olemise aega.
9. Kui laps uurib mõnd teavet oma nutiseadmes, siis las ta olla seal see poolteist tundi. On vahe sees, kas laps lihtsalt mängib arvutis, on sotsiaalmeedias või arendab oma aju.
10. Teismelistega suheldes võib igasugusest püüdest olukorda kontrollida tulla pahandust. “Kui asi on kodus liiga hull ja tundub, et mitte ükski asi ei aita, siis ei pea lõpuni võitlema. Tähtsam on see, et me saame oma lapsega hästi läbi, et laps tunneb ennast kodus turvaliselt,” rõhutas Aru. Teismeline pole võimeline oma harjumusi päevapealt muutma.
Lapsevanem peaks teadma, mida ta laps nutiseadmes teeb. “Kahe klikiga on võimalik jõuda väga halbadesse kohtadesse internetis – meil on digiriik, aga keegi pole andnud lapsevanematele seda vahendit, kuidas lapsed ei satuks väga halbadele lehtedele – see on meie vastutada,” sõnas ta.
Teadlase hinnangul võib tõeks saada päris pessimistlik prognoos: “Kümne aasta pärast ei pruugi Eesti olla enam innovatsiooni esirinnas, sest ajud, kes peaks meile uusi asju välja mõtlema, ei oska seda teha, sest nad ei ole uusi asju välja mõelnud, vaid kogu aeg nutiseadmest sisendit saanud,” ütles Aru.
“Minul on kahju igast lapsest, kes kaduma läheb, sest me peame iga aju hoidma. See kõik hakkab pihta üksikutest peredest, isadest-emadest, kes võtavad kätte ja ütlevad: ma ei teadnud, ma tegin valesti, aga nüüd on aeg seda parandada – mida rohkem on selliseid peresid, seda lihtsam on ka teisi veenda,” kutsus Jaan Aru üles mõtlemist muutma.
https://pealinn.ee/2021/01/02/neuroteadlane-jaan-aru-nutiseadmed-piiravad-lapse-ajupotentsiaali/
https://novaator.err.ee/909754/jaan-aru-keskendumisharjutus-arenda-loovust-nutiseadmete-valitsetud-maailmas
https://novaator.err.ee/850321/neuroteadlane-jaan-aru-nutiseade-ei-tee-teid-oma-toos-paremaks
