Igal aastal me täname erinevate tunnustustega inimesi, kes on võtnud kätte ja ära teinud. On see üritus, konkreetne asi või teenuse arendamine. Avalik tunnustuse jagamine koos sooja käepigistuse ja raamitud diplomiga on igati väärikas teguviis, mida tuleb igal juhul jätkata. Samas kõige suurem tänu on olnud ja saab alati olema, kui inimesed käivad ja saavad osa sellest, mida on loodud.
Ma olen sellest juba varem kirjutanud ja ilmselt jäängi kirjutama, sest teema on mulle südamelähedane. Märjamaal ja Raplas on nüüd võimsad kinod, mis saavad kenasti võistelda pealinna saalidega. Seansiaegade nappuse üle saab alati nuriseda, liiga palju neid kunagi ei ole, aga et üldse minna ei saa, ei ole asjakohane öelda.
Ei saa ka ette heita, et ei ole midagi vaadata. Kõik see, mis jookseb pealinna suurtes kinodes, on olemas ka meie omades. Ning veelgi enam, kui käid oma kodukandi väikeses kinos, toetad sa siinset tegevust, mitte hiigelettevõtet, mis tõenäoliselt sinu toetust kuigi palju ei vajagi.
Reaalsus on, et kui kino ei olnud, nuttis rahvas valjuhäälselt kino järele. Märjamaal oli kino juba natuke enne Raplat ja inimesed on selle asjaolu üle uhked. Ometi, kui kinno minna, on saalid peaaegu alati pooltühjad või veel tühjemad. Üksnes Eesti kotid-saunalavalaudade-vahel-naljadega filmid toovad täissaalid.
Ometi kui võimsaks on meie kinokunst viimaste aastakümnetega paisunud, nii kodumaal kui ka kaugemal. Filmid on uskumatult kaunite kaadritega, puhtad, täpsed ja võimsad. Kinoskäik on elamus, võimalus kogeda, mitte lihtsalt olla. Eelmisel nädalavahetusel näidati Rapla kinos kahte PÖFF-i filmi. Rahvusvahelise filmifestivali filmi kohe festivali ajal paralleelselt Tallinnaga. Erakordne võimalus!
Aga võimsaid filme saab näha aasta ringi, hinnatuid ja auhinnatuid, kodumaiseid, põhjamaiseid, ameerikamaiseid, dokumentaalfilme, lastefilme, õudusfilme – kõike! Siinsamas, mõne sammu kaugusel, linnakärast, mürast, parkimisest ja plaksumaisist kaugel.
Aga ma ei taha rääkida ainult kinost. Tunnustamisvajaduse kõrval ootavad tarbijaid väga paljud teisedki valdkonnad ja sealsed tegijad. Võtame näitena veel Sten-Olle Moldau muusikaalbumi „Rapla”. Moldau on kohalik fenomen, tõeline sangar Raplale, tuues nii sõnas, helis kui ka pildis Rapla igati esile. Sotsiaalmeedia kiitust saab ta kuhjaga. Laike ja kommentaare pannakse küll, aga kui paljud neist teda reaalselt ka toetavad ja selle kultusteose endale soetavad, raske öelda.
Igasugu ürituste, pidude, klubide, etenduste ja korraldajate ning kohvikupidajatega on sama lugu. Peame iseenesestmõistetavaks, et nad on olemas. Hea on vaadata ürituse kava ja näha palju põnevaid asju. Kui ei ole nii pikka nimekirja, saab nuriseda.
Kohvik ju peab olema, et oleks koht, kuhu kauge sõber kutsuda, kus teha kohvipausi või maitsta toitu, mida ise teha ei tihka. TaevaniMaani keraamikastuudio on ainulaadne ja imeline võlumaa, kus saab meisterdada, aga ka üritusi läbi viia.
Selleks, et sul vajaduse või tuhina tekkel need asjad olemas oleks, tuleks aga järjepidevalt nende jaoks olemas olla. Me kõik hoolime ja me teame seda, aga nii nagu lähisuheteski kipub ununema – oma tundeid tuleb ka näidata.
* Ole kohal või ole kohal on kõlav väljend, millega TaevaniMaani keraamikakoja omanik Maria Mettas inimesi üritustele on kutsunud.