Võib loota, et vahetult pärast valimisi võtavad erakonnad aega analüüsimaks hetkeolusid. Sellest võib kasu olla, kui vaadatakse ausalt, mida valimistega võideti, mida kaotati.
Jutud sellest, et „erakonnal läks valimistel tervikuna ju hästi”, ei päde, kui samal ajal pole mitmes maakonnas juba mõnda aega suudetud isegi selgelt pildil püsida. Nii või teisiti sõltub suurte valimiste edu eelkõige ikka sellest, kui arvestatavalt ja ühtlaselt on riik partei rakukestega kaetud. Kindlasti peegeldub see ka parteide üleriigilistes reitingutes. Kui mõnes maakonnas ei ole ikka ühegi valla volikogus teatud erakondi esindatud, siis on ka väga raske uskuda, et küsitluste korral osatakse neid kuidagi tegelikku võimu hoidvatest parteidest kõrgemale seada.
Nagu me kõik teame, loodus tühja kohta ei kannata – kui teatud poliitiline ühendus on muutunud ebakindlaks, siis tuleb tema asemele paratamatult keegi muu. Vahel on selleks teine partei, kes laiendab oma haaret, üsna sageli asuvad tühje kohti täitma aga (vähem või rohkem) vastutustundlike kodanike ühendused. Eestis nimetatakse neid valimisliitudeks, aga neil on ka kõik kohalike parteide tunnused.
Näiteks on neil valituks osutudes selged ambitsioonid võimu hoida, et viia ellu eesmärke, mille saavutamiseks kokku tuldigi. Väide, et valimisliit võimu hoides midagi kihva keerab, ei pea paika, sest kohalikus plaanis on valimisliidu tegelikud liidrid ju kõigile pareminigi teada ja kergemini tabatavad kui suure erakonna pealinnas pesitsevad juhid. Nii et kui „kodumurud” võimust võtavad, tuleb nii kaugetel kui ka lähedastel parteitegelastel peegli ette astuda ja vaadata, mis endal valesti läks või hoopis tegemata jäi.
Ajakirjandusele teeb muidugi au, kui läbikukkujad süüdistavad oma hädas kohalikku meediat. Paraku ei aita selline hädine selgitus parteid edasi. Tegusid on vaja, mitte hädaldamist.
