Kui rahandusministeerium annab nüüd teada, et gaasi hind on aastaga tõusnud 135 ja elektri hind 49 protsenti, siis ei pea oleme kõrgelt haritud majandusanalüütik mõistmaks, et ka kõik muud hinnad tulevad sellele tõusule ludinal järele ning hetk, kus sissetulekutest ei jätku enam arvete ja eluks vajaliku eest maksmiseks, ei ole enam kaugel.
Peaks lausa pime olema, et mitte märgata, kuidas iga järjekordne elektrihinna rekord tõukab meid kõiki üha lähemale pimedale kuristikule, millest väljatulek võtab pikalt aega ja ei pruugi kõigile ehk isegi enam jõukohane olla. Jutt ei ole ainult reatarbijatest, vaid ka ettevõtjatest, kes ühest momendist alates ei pruugi enam suuta selles kaoses majandada. See on nagu lumepall, mis teatud piirist üle veeredes päästab valla hävitava laviini. Selles olukorras on ootamine hukatuslik, tegutseda on vaja.
Oleks muidugi patt öelda, et meid ei ole hoiatatud. Küll aga ei ole meile selgitatud, mida see „rekordite tulesadu“ tegelikult tähendab ja kuidas sellega võidelda. Tegelikult on täiesti arusaamatu valitsuse ja koalitsiooni kuuluvate erakondade ükskõikne tuimus peaaegu möödapääsmatu majanduskrahhi vältimiseks tarvilike meetmete otsimisel. Isegi üsna rumal inimene võiks aru saada, et need „abinõud“, mida rakendatud (elektri võrgutasu langetamine poole võrra) või mis ettevalmistamisel (vaidlusalane idee vähendada käibemaksu) ei ole päästerõngad, mis saaksid meid aidata.
Ka see ei ole arukas nõuanne, et kui olete juba suurtesse raskustesse sattunud, pöörduge omavalitsuste poole ja paluge toetust. Kõiki ei suuda ka omavalitsused aidata, ega nendegi kukkur põhjatu ole. Juba on sellest märke – hooldekodud, mille kohus on pakkuda elutöö teinutele võimalust valmistuda väärikaks lahkumiseks, on sunnitud kohamaksu tõstma, mis lükkab paratamatult ukse taha inimesed, kes enda eest ise seista ei suuda. Aga see on alles algus. Oleks kole, kui ka lootus kaoks…
