Juhtkiri: Kas tõesti keegi enam ei vastuta?

Kindlasti olete märganud, et linnud on justkui ära kadunud. Ainult varesed kogunevad veel parkides parvedesse, et pidada kärarikkaid koosolekuid, kuid laululinde, neid, kes tegelikult meie looduse tervise eest hoolitsenud, enam ei ole.
Metsas ja aasal valitseb rahutuks tegev vaikus, mida siin ja seal häirib veel vaid harvesteride ja mootorsaagide ragin. Seda „muusikat”, mis elusolendeid eemale peletab, lastakse paiguti 24 tundi järjest. See on ka üks põhjus, miks linde jääb aina vähemaks. Aga mitte ainus põhjus.
Tegelikult peaksime juba praegu üksteiselt murelikult küsima: kuhu kõik need linnud said? Ja vastus peaks meid veelgi murelikumaks tegema: läksid sinna, kus on sulelistele eluks kõlbulikum keskkond. Suur osa linde vajab pesitsemiseks, toitumiseks ja järglaste kasvatamiseks inimestest rikkumatuid loodusmetsi, mida üha harvemini leida võib. Metsade röövellik majandamine, mille tagajärjeks on lisaks kõigele muule veel ka alusmetsa ning pinnase purustamine, ehk just lindudele vajaliku keskkonna hävitamine, võtab viimasegi lootuse elu võimalikkusest tulevikus.
Purustatud pinnas tähendab putukatemaailma lõppu, seega ka lindude toidulaua hävimist. Ja see omakorda tõdemust, et putukate ning lindudeta keskkond kidub kiiresti ja muutub ka inimesele eluks sobimatuks kõrbeks. Et sellest aru saada, ei pea olema eriline mõttehiiglane. Seega ei ole need, kes eiravad iseendastmõistetavaid loodusseadusi ja koostavad näiteks metsanduse arengukavasid (MAK2030), mis jätkavad looduse hävitamist, mitte rumalad inimesed, vaid äärmised küünikud, kes elavad ainult hetkes, milles viibivad praegu, ning neile ei lähe kübetki korda, mis saab tulevikust.
Seni on sellist suhtumist kuritegelikuks peetud ja vastutajaid vastavalt karistatud. Kas nüüd on siis põhiväärtused teisenenud? Vastutajaid enam ei olegi või?