Mugavus maksab lõpuks kätte

Kui loendamatute artiklite hulgas, mis räägivad ühel või teisel moel elektrihinna tõusust, ilmus Äripäevas lugu “Karm reaalsus: kolmeliikmelise perekonna kanda jääb ülikallis elektriarve”, arvasin ausalt öeldes alguses, et see on mingi nali. Kuidagi nii uskumatu tundub, et kui inimesel on mitu suurt televiisorit, kaks ahju, pliidid ja neli suurt külmkappi hirveliha, sisefileede ja õllede-veinide jaoks, julgetakse veel kõrge elektriarve üle kurta.
Minu arust peaks olema juba selge, et surres ei võida see, kellel on kõige rohkem asju, elule loovad väärtust hoopis muud tegurid. Eriti veider tundub selline tekst ajal, mil oma tarbimisharjumusi tuleb eriti hoolega jälgida nii oma rahakoti tõttu kui ka keskkonnahoiu pärast.
Ma olen nõus artiklis toodud lausega, et mugavus maksab ka midagi, kuid mugavusel ja mugavusel on vahe sees ja kusagil on ju ometi piirid. Tegelikult on juba see mugavus, kui sul tuleb vesi kraanist, elekter on sees ja olemas on elementaarsed kodumasinad. Kui oled pidanud käsitsi pesu pesema, ainult harjaga elamist pühkima, vett tiigist või kaevust vedama ja pikemalt elektrita olema, siis saad aru, kui mugav elu ikka enne oli (ja küllalt on neid, kes elavadki niimoodi.) Huvitav, kas kõigil ei ole selliseid kogemusi, kus senised mugavused mingiks ajaks kaovad, elu ongi neid kätel kandnud, või unustatakse sellised olukorrad lihtsalt ära?
Millegipärast on inimene kord juba selline, et pidevalt on vaja kuhugi kõrgemale pürgida, aina uuemaid ja paremaid asju omada. Ma saan aru sellest, et elu lihtsustamiseks, rohkema aja saamiseks oma perega olemise jaoks on täitsa mõistlik omada tänasel päeval võimalikult tarku (ja energiasäästlikke) kodumasinaid, mis lõviosa tööst ise ära teevad, kuid neli külmkappi (ja kõik see muu tehnika) tundub minu mõistuse jaoks ikka liig mis liig.
See teadmine, et külmkapid on head-paremat täis, ilmselt annab emotsionaalse turvatunde ja rahulolu. Kuid ma arvan, et tegelikult veel paremaid emotsioone saaks, kui seda hirveliha ja veini väljas söömas-joomas käia. Rahaliselt tuleb see küll kulukam, kuid kui jõutakse hirveliha ja veinidega külmkappe omada, jõutakse vahel ka välja sööma minna.
Peale ägedate emotsioonide, võimalike uute tutvuste (mis omakorda võivad kaasa tuua väga ägedaid ideid ja ettevõtmisi) toetab see ka meie kohalikke ettevõtteid. Nii et teatud olukordades on rahaline väljaminek omal kohal, kui see teeb õnnelikuks, tekitab häid mälestusi ja ägedaid emotsioone.
Statistika on aga näidanud, et mida suurem on inimese sissetulek, seda suurema tõenäosusega ei kontrolli ta oma energiakulu. Sarnast juttu on rääkinud kortermajades elavad prouad. Nemad ise sorteerivad prügi, kuna neil on iga sent arvel, jõukamal järjel inimesed aga viskavad kõik ühte kohta kokku.
Inimeste suhtumine on ka selline, et energiat hoitakse kokku selleks, et enda kulusid minimeerida, keskkonnahoiule väga palju ei mõelda. Üha rohkem küll on neid, kes mõtlevad, kuid kuni kaalukausi teises otsas on sellised „hirveliha täis külmkappidega” inimesed, siis üldine ökoloogiline jalajälg ei vähene kuidagi. Priiskav elustiil ja ülima mugavuse tagaajamine maksab lõpuks kätte. Kui mitte nüüd kohe, siis järgnevatele inimpõlvedele, kes meie tekitatud keskkonnasaastega tegelema peavad.