Tere tulemast, aasta 2022! Kummaline, kuidas kahe kuupäeva vahetumise hetkel taevasse lastud rakettide saatel tekib meis tunne, nagu midagi oleks muutunud. Suuremal või vähemal määral kipume ikka tagasi vaatama ning uueks aastaks mingeid ootusi seadma. Tegelikult ei muutu ju suurt midagi peale selle, et kuupäeva puhul tuleb nüüd meeles hoida kirjutada aastanumber ühe võrra suurem.
Mida siis uuest aastast oodata? Ma usun, et pandeemiaeelse elu taastumist meist keegi enam suurt ei eelda. Hakkab juba varsti meelest minema, milline see elu enne maske, desinfitseerimist, distantseerumist ja isoleerumist üldse oli. Uuelt aastalt loodan lihtsalt pisut rohkem stabiilsust. Haiguslainete kõrg- ja madalpunktide virvarris on keeruline orienteeruda. Ühel hetkel on peaaegu kõik lubatud ja vaba, järgmisel hetkel palju reegleid, mida silmas pidada. Kui pandeemia alguses teritasid kõik kõrvu, kui oli kuulda valitsuse kehtestatud piirangutest, siis nüüd on see justkui taustamüraks muutunud.
Veelgi enam loodan hoopis seda, et inimesed üksteise suhtes pisut mõistvamaks muutuksid. Kummalise aja pingeid maandab igaüks omamoodi. Liigagi paljud valivad selleks üksteise materdamise. Olgu see siis otse pandeemia teemal valjult ja väljendeid valimata sõna võttes või kaudsemalt kõikvõimalike muude pisiasjade pärast üksteisega vaenujalale minnes.
Kuna suur osa arvamuste avaldamist kipub tänapäeval sotsiaalmeediasse kolima, loodan isiklikus plaanis seda tänavu lihtsalt vähem näha. Üleüldiselt loodan natuke vähem nutimaailmas elada. Enda ümber vaadates on see selgelt suure osa inimeste uus sõltuvus. Pealegi selline salakaval sõltuvus, mis esimese hooga ehk nii väga kahjulik ei tundugi. Pigem tundub see ju mugav viis, kuidas igavust peletada ja aega parajaks teha. Ainult et sotsiaalmeedia algoritmid on paraku niivõrd nupukaks muutunud, et saades sind enda haardesse, teevad nad kõik, et sind seal hoida.
Eriti kainestavalt mõjub telefonist ekraaniaja info lahtivõtmine. Esimest korda sinna sattudes ei taha silmad telefoni ees veedetud minutite kokkuvõtet hästi uskuda. Seega sai telefon uuel aastal piirangud peale ja tuletab ise meelde end käest panna. Seda kõike ju selleks, et oma aega kvaliteetsemalt veeta. Nagu paljud teisedki, tahaksin leida rohkem võimalusi lugeda. Ülemäära keeruline see olla ei tohiks. Väike nimekiri huvitavatest teostest on juba olemas. Üks raamat kuus läbi lugeda peaks muude tegemiste ja toimetamiste kõrvalt loodetavasti teostatav olema.
Suuresti tahaksin ma lihtsalt rohkem kohal olla. Alati on midagi, mille üle muretseda või stressis olla. Kasu sellest enamasti suurt ei ole. Olen märganud, et mu üheks lemmikhetkeks on kujunenud õhtul lastega voodis pikutamine. Kõik tegevused on tehtud, mängud mängitud. Pimedas toas ei ole midagi, mis tähelepanu hajutaks või mõtteid mujale viiks. Lihtsalt pikutame voodis ja räägime juttu. Arutame läbi päevasündmused, mis tegi rõõmu, mis pani kurvastama. Teeme natuke nalja, kaisutame ja jääme magama.
Kummaline, kuidas seda tunnet, selgust ja tähelepanu on nii palju keerulisem hoida siis, kui tuled põlevad. Järsku vajavad nõud pesemist, kraaklused lahendamist, järgmine päev planeerimist ja igapäevaelu logistika lahti harutamist. Uuel aastal loodan ka argielu mürglis rohkem meele selgust ja hetke ilu tajuda.
