Juhtkiri: Kuidas sai see nii kaugele minna?

Näidake mõnda inimest, keda tavapärasest kõrgemad elektriarved praegu ei lööks. Kui ongi juhtumisi nii, et inimene pole (lohakusest, mugavusest või teadmatusest – vahet pole) suutnud endistel aegadel vastu panna börsipakkumistele, siis üleüldine hinnatõus, mis kõrgest elektrihinnast põhjustatud, puudutab lõpuks ikkagi kõiki.
Neil päevil teatatigi juba, et energiakandjate kallinemise tõttu hakkab haigekassa nõukogu kaaluma, kuidas tõsta tervishoiuteenuste hindasid. See, tuleb tunnistada, oleks muidugi ülim löök meie kõigi pihta ja kinnitaks, et kõrge elektrihind on sama paratamatu nagu Covid, millega tuleb lihtsalt kohaneda. Uus kriis on tulnud, et jääda.
Ajas tagasi vaadates leiad muidugi märke, mis pidanuks hoiatama. Paraku on inimene loomult optimistlik ja elab tavaliselt hetkes ja loodab riigile, mis võiks idee järgi teda kõige rängema eest kaitsta.
Selles mõttes ongi nüüd kuidagi kummaline arutleda, kuidas me üldse niisugusesse olukorda jõudsime. Raske uskuda, et selliseid arenguid polnud võimalik prognoosida ja aegsasti vajalikke abinõusid kavandama hakata. Jääb mulje, et nii Riigikogu, parteid kui ka asjaomased ministeeriumid on pikka aega koroonalt sirmi laenates kodukontorites koperdades lihtsalt õige aja mööda lasknud. Nüüd olemegi nagu pompeilased 79. aastal Vesuuvi tuhapilve alla jäädes.
Rumalgi peaks mõistma, et kohmakas hättajäänute toetusmehhanism, mille käivitamiseks jõupingutusi tehakse, ei päästa meid tegelikult. Süsteem, mis aitab vaesematel ära maksta vaid ülikõrgeid elektriarveid, aitab küll jätkuvalt säästa riigile tulu teenivaid elektrienergiat tootvaid ettevõtteid, kuid ei päästa meid üleüldise vaesumise eest. See toob paratamatult kaasa nii majanduslanguse kui ka totaalse maksejõuetuse. Probleem ei ole ju enam kõrgetes elektrihindades, vaid peatses üldises maksejõuetuses. Seda muidugi juhul, kui kohe ja praegu midagi arukat ette ei võeta. Kainet mõistust on vaja, mitte populistlikke eelnõusid ja küünilist teoretiseerimist.