Ester Šank
Selmet alalõpmata šokki saada, võiks vahel ka lihtlabase ehmatuse, jahmatuse või üllatusega piirduda.
Et värve on (massi)kommunikatsioonis juba niigi paksult pandud, peab neid kohati juba mõõdutundetult lisama. Iga väiksematki jahmatust kujutletakse siis šokina. Näiteks teatas Postimees esmaspäeval hinnašokist Selveris, sest mingid munad maksid seal nädal varasema 1.99 asemel nüüd 2.19, kuigi paar päeva varem oli seesama leht juba hinnatõusu detsembris käsitlenud šokina.
Laiemasse eestikeelsesse käibesse tuli see sõna mu mäletamist mööda alles 1990-ndate algupoolel tänu toonase valitsuse majandus- ja sotsiaalpoliitikale. Mille tagajärjed olid paljudele nii rängad, et oli põhjust hakata rääkima šokiteraapiast. Sellise kombinatsiooniga sõna kasutusala tükk aastaid suuresti piirduski.
Üldiselt defineeritakse šokki kui organismi talituse rasket häiret või tugevat psüühilist vapustust. Peamiselt ongi see käibel meditsiiniterminina (nt anafülaktiline, septiline vms šokk, aga ka närvišokk). Siiski võib täiesti võõrasse keskkonda sattunud inimest tabada algul ka kultuurišokk, aga vaevalt tema tervis igakordsel poeskäigul saadud šokile kuigi kaua vastu peaks.
Küll aga võiks siin teha ühe erandi – nimelt elektrile. Seda isegi kahes plaanis. Tugev elektrilöök võib põhjustada päriselt šoki kuni südame seiskumiseni. Lisaks näikse viimase aja kogemuste põhjal, et elektriarve võib esile kutsuda närvišoki. Igatahes on meedia toonud nädala jooksul selle kohta rohkesti värvikaid näiteid koos summadega läinud kuu elektriarvetelt. Need on tõesti hirmuäratavad!
Siin ei ole kavas jõuda aruteluni elektri hinna kujunemise üle nn vabal turul. Tahan üksnes avaldada arvamust, et selle kauba puhul turg ei saagi toimida, sest tarbija on sundseisus. Seetõttu võibki pakkuja küsida mistahes hinda. Mäletatavasti oli selleteemalisi avalikke debatte õhus ka tosin ja rohkem aastat tagasi, kui Eesti riik oli loobunud hinna reguleerimisest ja kavatses liituda elektribörsiga NordPool. Nagu viimased kuud on kinnitanud, oli kahtlejatel õigus.
Võib-olla ei ole meil põhjust kahelda elektriarvel esitatud numbrites (kuigi tean, et nii mõnigi võrdleb iga kuu oma elektriarvesti näitu saabunud arvega), küll aga nende numbriteni viinud poliitikas. Selle kohta on kodanikel ikka ja alati vaja seisukoht võtta. Seda enam, et tegu ei ole lühiajalise võnkega elektriturul, vaid selge suundumusega.
Seda enam tasub šokkidega iseenda säästmiseks ette vaadata. Kui tõesti peaks sattuma silme ette ilmaime (näiteks või triibulisi sokke kandev sokk), siis ei saa ju vapustustki välistada, aga et kõrgematest poehindadest pole meil pääsu, see sai selgeks juba mitu kuud tagasi.
