Kirjakast: Eakate päevakeskust on vaja

Luule Lainväe

Meeldiva üllatusena sain Raplamaa Sõnumitest lugeda lõpuks ka meie väikese linna eakate praegustest tegevustest ja võimalikest tulevikuunistustest.

“Millist päevakeskust Rapla vajab?” Tuleb ette võtta see vaev ja küsida kõikide käest. Kindel on see, et seda on vaja. Esmalt külastada kohti, kus need keskused juba töötavad, ja kogemusi korjata. Mina leidsin arvutist ja sõprade käest kuuldes muudest kohtadest üsna asjalikke suuniseid.

Päevakeskus on hoolekandeasutus, mis osutab inimestele (näit eakatele) mitmesuguseid teenuseid, nagu tasuline pesupesemine, massaaž, saun, juuksur; tegutsevad erinevad klubid (näit maleklubi), on interneti kasutamise võimalus ja palju huvialaringe. Jne.
Loen ajaleheartiklist, et eakatele mõeldud kooskäimise kohti “ju tegelikult on: kino, teatrietendused, kohvikud, raamatukogud, laulu- ja tantsuringid, käsitööring jne. Aktiivse eaka jaoks on tegevusi rohkem kui teha jõuaks.”

Olin päris solvunud, minu vanaemale oleks sellest võib-olla piisanud. On unustatud, et me ei ela enam oma vanaemade aegades. Praegu on juba 21. sajand ja inimesed on arenenud vahepeal, haridustase on tõusnud, huvid ja tegevused on muutunud. Toon mõned näited meie mõtetest oma sõpradega sellel teemal arutledes.

Eakate ülikool – oma vaimsuse turgutamiseks, võõrkeelte õppimine, terviseloengud, teha või kuulata elavat muusikat (näit oma muusikakooli laste esinemisi), õppida uusi lauamänge, vaadata filme teatrietendustest, väljasõidud loodusesse, jalutuskäigud ja kepikõnnid oma linnas, sõidud muuseumidesse. Veel jõukohased tegevused näiteks Lastepargis, kus vanavanemad sageli oma pere lastega jalutavad ja puhkavad. Lastepark peaks õitsema kevadest sügiseni, uued taimed, lilled, põõsad tuleks juurde istutada. Lisaks veel kohtumised vallajuhtide ja ametnikega, sest tahame olla elu sees ja kursis kõigega.
Ruumide osas peame leppima esialgu sellega, mis juba on. Näiteks kultuurimajas on piisavalt tube ja saal, ka pastoraadi kahte saali saame kindlasti kasutada, õpetaja ei keelaks seda; raamatukogu, riigimaja ja kindlasti on veel teisi kohti. Et eakate elu veidigi elavdada ja tervistada, on esimese sammuna vaja luua eakate organisatsioon. Keegi peab meid juhtima. See “keegi” ei pea olema sugugi meie endi hulgast, vaid ta võib vabalt olla ka noorem inimene, kes tahab meiega mässata. Ta peab armastama meie väikese linna vanaemasid ja vanaisasid – kõiki eakaid inimesi.
Oleme rõõmsad, terved ja sõbralikud. Vähemalt püüame.