Me oleme oma perega läbi elanud igasuguseid aegu. Nii mina oma vanematega üles kasvades kui ka minu väike pere juba hiljem. Nii nagu surma ja leina õpid nägema päriselt alles siis, kui ise sellega silmitsi oled seisnud, näib mulle ka, et vaesust ja raskusi õpitakse nägema üksnes kogemuse kaudu.
Mäletan, et olin veel väike tüdruk, kui mõtlesin, et mina ei taha rikas olla. Mitte et ma ei oleks soovinud mugavat ja mõnusat elu, aga mulle tundusid need inimesed üle selle nähtamatu joone nii võõrad. Olen alati tundnud tugevamat sidet tugevalõhnaliste kodututega ühistranspordis kui mõne kõrges maasturis istuva tegelasega.
Kord ütles üks noor ema mulle, et ta ei suuda ära imestada, miks kõik emad ei osta oma lastele seda kõige paremat turvatooli. Miks nad ometi ei uuri ja ei võrdle ning ei tee kaalutletud otsust. Lapse turvalisus on ju ometi kõige tähtsam. Ta läks oma aruteludes nii kaugele, et julges avalikult neid emasid hukka mõista, kes lepivad odava, ebaturvalise tootega, öeldes, et nad võiksid paar kuud kaltsukas ja juuksuris käimata jätta, siis oleks ka raha.
Mäletan oma hämmastust sellise sõnavõtu üle. Tegemist on väga sümpaatse, intelligentse inimesega, aga ometi tal ei olnud sidet selle maailmaga, mis jääb temast nähtamatu joone taha. Temani ei jõudnud teadmine, et kuigi kindlasti on kuskil keegi, kelle jaoks juuksuriskäik on ülioluline, rahanappusega peredes juuksuri peale reeglina ei mõelda. Mina teadsin väga palju peresid, kus ei päästnud ei kaltsukates mittekäimine ega juuksurist eemale hoidmine. Igapäevased majapidamiskulud ületasid kõik võimalused panna kuidagi kõrvale sadu eurosid, et soetada lapsele see kõige turvalisem tool autosse. Kui prioriteet on ellu jääda, mõjuvad sellised hinnangud ja hukkamõistud iseäranis eluvõõrana.
Nüüd näen sotsiaalmeedias levimas topelt kiunu, et laste kasvatamine on lapsevanema kohustus ning endise presidendi Kersti Kaljulaidi ettepanek tuua tagasi ööpäevaringsed lasteaiad on ebainimlik. See meenutab mulle ühe teise sõbranna, pedagoogi, avalikku teadaannet, et iga laps peaks saama esimesed kolm aastat kodus olla. Vastasel juhul on tagajärjeks pöördumatud kahjustused lapse psüühikale.
Jah, lapsevanemana seame lapsed esikohale. Elu on aga elu ja ideaalset maailma ei ole kõigile pakkuda. See on jälle märk täielikust elust võõrandumisest, kui räägitakse lapsevanemaks olemisest kui millestki, millest on võimalik elatuda. Kolm aastat kodus olla on luksus, poolteist aastat on enamiku jaoks see lagi. Põhjused on teadagi majanduslikud.
Keegi ei unista, et saaks lapsed ööpäevaringsesse lasteaeda viia. Samal ajal aga eeldame, et meil on kogu aeg ööpäevaringsetes tanklates, nüüd ka kauplustes, haiglates, kiirabis, politseis ja päästeametis töötajad. Olen alati imeks pannud, kuidas ööpäevaringsetes vahetustes töötavad inimesed oma pereelu korraldavad. Seda iseäranis siis, kui tragi, töötut ja tervet vanaema ei ole kuskilt võtta.
Minu suurim hirm on, et ükskord muutub ka minu elu nii mugavaks, et ma unustan selle maailma seal nähtamatu joone taga ja ma ei näe enam neid inimesi, neid peresid ja neid muresid, mis nende päris elus on olemas. Sellesse isekuse illusioonimulli ma sattuda ei soovi.
