Tegutseda on vaja kohe ja efektiivselt

Heiki Hepner,
Riigikogu liige, Isamaa erakond

Riik on energiakriisis ja kahetsusväärselt on praegune Vabariigi Valitsus selle kriisi sügavust ja tõsidust selgelt alahinnanud. Ja mis veel muret tekitavam, kriisijuhtimisega ei saada üldse hakkama. Sõnumid on vastuolulised ja teod ei toeta kavandatut.

Energiakriisiga toimetulekuks on valitsuse suurimaks sammuks meede, mis sunnib mediaanpalgast vähem teenivaid inimesi minema omavalitsustest toetust taotlema. Tegemist on kohmaka ja väga suure bürokraatliku kuluga lahendusega. Hinnanguliselt kulub selle meetme kaudu toetuse eraldamiseks 10-15% toetuseks mõeldud rahast, kusjuures siia hulka ei ole arvestatud kulutusi IT-le.

President Alar Karis kritiseeris hüvitise taotlemisega tekitatud halduskoormust ning leidis, et Eesti e-riigi võimalused pakuvad avalikule võimule piisavalt lahendusi, et efektiivsemalt inimesi aidata. Tõepoolest, kas praegu registripõhist rahvastikuloendust tegevale riigile on selline lahendus kohane? Kindlasti mitte.

Juba on selgunud meetme rakendamisel esimesed probleemid. Korteriühistute arved, kus arvestus ruutmeetrite järgi, tuleb ümber teha. Kuna toetust saavad ainult need, kelle netosissetulek jääb alla 1126 euro, siis soodustab meede ümbrikupalga maksmist. Eelmise nädala lõpus selgus, et kohtutäituritel on õigus makstud toetus muude võlgade katteks ära võtta ja raskustes olijad jäävad päris abita.

Suurtest arvetest muserdatud inimesed peavad pöörduma omavalitsuste poole, kus sõltuvalt omavalitsusest on info erinev – alates taotluste vastuvõtmise kuupäevadest, lõpetades arvesse võetavate tulude selgitustega. Inimesed tõlgendavad, küsivad, eksivad ja omavalituste ametnikud tõlgendavad, küsivad ja eksivad. Rahul ei ole keegi, välja arvatud ehk peaminister.

Peaminister on põhjendanud universaalsemast meetmest loobumist sooviga vältida üle 1126 euro teenivate inimeste toetamist.

Selle asemel, et toetada normkoormusega õpetajat, kelle palk mõne euroga ületab kehtestatud piiri, on valitsus valmis kulutama hinnanguliselt iga seitsmenda-kaheksanda euro lihtsalt bürokraatiale. Aga ega õpetajad pole ainsad, kes toetusest ilma jäävad. Siia ritta mahuvad töötavad pensionärid, pisut suurema koormusega töötavad õed, päästjad, politseinikud jne. Minuga on ühendust võtnud noor pere, kus mõlemad pereliikmed teenivad küll keskmisest palgast natuke rohkem, kuid kellel on kodulaen energiatõhusale majale. Ja nüüd selgub, et tänaste elektrihindadega polegi see enam nii energiatõhus ja suure arve tõttu ollakse väga keeruliste valikute ees.

Riigihalduse minister soovitas noortel peredel, kes toetusmeetmesse ei mahu, minna omavalitsustest abi paluma. Aga et riik tuleks omavalitsustele vastu ja vähendaks näiteks kasvõi käibemaksu energiakandjatelt, et ei peaks hakkama tänavaid pimendama, selle peale valitsus ei tule. Samal ajal kasvas riigieelarve maht tänavu ligi kaks korda rohkem kui omavalitsuste tulubaas.

Haiglate ja tervisekeskuste täiendavat toetamist on valitsus vähemalt lubanud, aga raskustes olevad väikeettevõtjad, FIE-d, mittetulundusühingud, sotsiaalne ettevõtlus, hooldekodud, muuseumid, spordikompleksid, SPA-d jne on hetkel täiesti vihma kätte jäetud. Paljud neist on saanud enne seda täiendavalt räsida tervisekriisist.

Selline akuutne kriis vajab kohest sekkumist. Isamaa erakond on pakkunud käibemaksu alandamist 20 protsendilt 9 protsendile. Oma ettepanekutega on välja tulnud ka teised erakonnad ning kõiki neid on valitsusjuht tõrjunud kui populistlikke, mida isegi ei tasu arutada. Sel ajal, kui peaminister 12. jaanuaril Riigikogus parlamendiliikmete küsimustele vastas, kirjutas Reformierakonna volikogu esimees ja Riigikogu majanduskomisjoni juht Kristen Michal arvamuslugu, kus soovitas jõulisi ühetaolisi toetusi. Kui peaministriparteis kaks tippjuhti esitavad teineteist välistavaid ettepanekuid ja koalitsioonipartneri omad saadetakse otse prügikasti, siis on selle asja nimeks kaos.

Elekter on kallis ja midagi tuleks sellega ette võtta, sest elektri kallinemisest on tingitud ka teiste kaupade hinnatõusud. Nii kirjutas Kaja Kallas 7. oktoobril 2010. Kaja Kallas jätkas toona: “Samuti tekitab Eesti Energia kasumi pool küsimusi – majandusaasta aruande kohaselt teenis Eesti Energia eelmine majandusaasta (2009) kasumit 2,0 miljardit krooni (ligi 128 mln eurot). Kas riigi esmane huvi on teenida Eesti Energiast kasumit ja võtta dividende või pakkuda tarbijatele taskukohasema hinnaga elektrit?“ Tänaseks on Kaja Kallasest saanud peaminister ja paistab, et ta on eelpool toodu unustanud.

Peaminister armastab rääkida tulevikuplaanidest ning süüdistada eelmisi valitsusi tegemata töödes. Paraku ei aita selline käitumine tänast olukorda lahendada. Loomulikult vajab Eesti täiendavaid investeeringuid nii tootmisvõimsustesse kui ka ühendustesse ja selle nimel peab pidevalt tegutsema. Aga kui maja põleb, tuleb seda kustutada, mitte unistada avaramate akendega suuremast kodust.

Isamaa on teinud ettepaneku kohe alustada elektrituru reformiga ning luua väiketarbijatele alternatiiv elektri börsiväliseks ostmiseks, kusjuures riik kompenseeriks tootjale CO2 kvoodi hinna. Täna laekub CO2 tasu riigieelarvesse ja sellest on kujunenud omamoodi väga järsult kasvav maks. Eelmist aastat alustasime pisut kõrgema tasuga kui 30 €/t, aasta lõpetasime tasemel enam kui 80 €/t. 2022. aastaks prognoositakse juba kuni 160 €/t. CO2 hinnale tuleb kohe päitsed pähe panna, sest ka see on üheks väga oluliseks hinnatõusu komponendiks. Rakendades Isamaa poolt ette pandut, jääks prognoositav elektrihind kodutarbijatele 50 eurot MWh (5 senti kWh) kohta, mis on kordades odavam praegusest hinnast. Samas, kes soovivad börsil õnne proovida, saaksid seda jätkuvalt teha.

Kui jälgida CO2 hinnakasvu, laekub tänavu kvoodimüügist üle 300 mln euro, millele lisatakse veel 20% käibemaksu. See raha tuleb inimestele tagasi anda. Isamaa ei kutsu üles arveid mitte maksma. See oleks tupiktee. Aga kui me jätame inimesed ja ettevõtted hätta, on see samasugune tupiktee, mis hakkab sööma meie majandust, õõnestama demokraatiat ning riigi püsimist.