Märjamaa valla kaugemas servas asuv Viduva talu võitis oma pererahva südame esimesest silmapilgust. Evely ja Denis Kaibijainen renoveerisid muldpõrandatega rehielamu kõigest poole aastaga hubaseks maakoduks. Nüüd võidab keset põlde ja metsi asuv privaatne talu ka teiste külastajate südameid.
Ühel talvisel päeval viib Raplamaa Sõnumite tee üsna maakonna piiri äärde. Sihtkohaks on Viduva puhkemaja Märjamaa vallas Laukna külas. Sõit pika ajalooga talukohani kulgeb tol päeval mööda lumiseid teid, teeäärtes saab imetleda koheva lumega kaunistatud puid. Juba teekond ise tekitab tunde, nagu läheks maale vanaema juurde. Elu tundub seal ju natuke lihtsam, aeglasem ja vaiksem. Parajalt pika sõidu järel ongi talu õuele saabudes tunne, nagu oleks puhkus alanud. Just oma maaläheduse ja lihtsusega võlub Viduva talu külastajaid.
Esimesena hakkab silma seinale kinnitatud tahvel, mis ütleb, et talukompleks pälvis Maakodu möödunud aasta konkursil kauneima maakodu tiitli. Erksa sammuga tuleb nurga tagant välja koha perenaine Evely.
Vana maja inspireerib iseenesest
Evely on just lõpetanud töö lumelabidaga, et teha sisse jalgrajad erinevate hoonete juurde. Üks rada viib peamaja juurest aidani ja teine sealt edasi saunani. Evely naljatab, et pole ammu pidanud radu sisse tegema, sest talvisl ajal teised hooned suurt kasutust ei saa.
Ometi on kogu kompleks mõnusalt jõuluses meeleolus. Aidaesist kaunistab väike jõulutuledes kuusepuu, laternad küünaldega ja igihaljas ampel. Eriti armsalt mõjub karuse aidaukse külge kinnitatud mõnusalt pehme samblast vanik, millele annavad värvi väikesed punased marjad. Aida ukse taga olev ruum on samuti lihtne, kuid armas.
Rada läheb aida juurest edasi saunani. Moodsat elektrikerist Viduva puhketalust ei leia. Seega pole ka palkseinal nuppu, mille vajutamise järel jalad seinale saaks visata, et oodata, kuni saun kiiresti ja mugavalt soojaks läheb. Selle asemel on üks korralik talusaun, mille soojaks kütmisel tuleb kannatust varuda ja ise pidevalt puid alla visata. Ja pesemiseks tuleb ise kuum ja külm vesi omavahel kokku segada.
Pärast põgusat jalutuskäiku sätime end sisse peamajas. Vanast rehielamust on lühikese ajaga saanud päris moodne hoone, mis ei ole unustanud oma juuri. Kohe uksest sisse astudes tervitab tulijat seinal vana foto talust. Kunagi ammu kandis maja rookatust. Seniste renoveerimistööde käigus tagas perekond, et katus läbi ei laseks. Kaugem unistus on aga rookatus taastada.
Tihtipeale kulub vanade talude taastamiseks aastaid, aga Viduva talu on saanud uue hingamise ääretult kiiresti. Perekond ostis maja 2019. aasta sügisel ja sai selle enda kätte sama aasta detsembris. Osa majast oli selleks ajaks taastatud. Kööki ja vannituba sai kohe kasutada. Teistes ruumides oli aga seevastu muldpõrand ja sisuliselt mitte midagi muud. „Ja jaanipäevaks saime põhimõtteliselt esimest korda külalised kutsuda,” räägib Evely.
Pereisa on ehitusvaldkonnaga hästi kursis. „Nii palju kui vähegi saime, tegime ise,” räägib Evely. Intensiivsel remondiperioodil veetis perekond sisuliselt pool aastat kogu vaba aja majapeal. Selle käigus omandati loomulikult ka palju uusi teadmisi, mis puudutab just vana maja renoveerimist. „Tahtsime, et jääks võimalikult hingav ja looduslähedane,” räägib Evely. Seega püüti hoida eemale ka kunstmaterjalidest.
Kodu sisustuse valis pere samuti ise. Loomulikult on inspiratsiooni ammutatud nii internetist kui ka teistest külastatud kohtadest. „Olen otsinud just palju eesti käsitööd, mis on Eesti enda inimeste tehtud,” kirjeldab Evely.
„Vana maja annab nii palju ette,” arvab ta. Nii on ta ära kasutanud ka leide, mida maja ise on pakkunud. „Leidsime lakast heinte seest hästi palju igasuguseid kirju,” räägib Evely. Osa 20. sajandi algusaegadest pärit kirjadest on nad ära raaminud ja seinu kaunistama pannud.
Sookured panevad aega unustama
Tänaseks on pool hoonest saanud tugeva värskenduskuuri, ajaloolisest rehetoast on saanud avar ja hubane elutuba. Teistest ruumidest kujundati neli magamistuba. Selle kõige keskel on loomulikult köök. Kõigis ruumides on vanade detailide kõrval omajagu uut. Köögis on vana ahju kõrval moodne hele köögimööbel. Palkseinu ilmestavad terves majas suured maast laeni aknad. Köögis on suure akna kõrval ruumikas söögilaud.
Sellesama laua taha me end vestlemiseks sätime. Kaneeliküpsiste ja kuuma kohvi saatel eksleb pilk paratamatult aknast välja. Avanev pilt ei luba endast mööda vaadata. Möödunud suvel voogas akna taga kuldne odrapõld, tuleval suvel paitab imetlejate silmi kollane rapsipõld. Praegu on see kõik aga lumevaiba alla mattunud. Nagu tellitult hakkab ühtäkki paksu laia lund sadama ja hinge tuleb rahu. Alles kaugel põllu taga paistab lumine mets.
Talu on suuresti üksi keset loodust. Lähim naaber on umbes kilomeetri kaugusel ja loodus tunneb end sealkandis mugavalt. Evely räägib, et on koos abikaasaga ka iseennast hommikukohvi juues aknast välja vaatama unustanud. „Kevadel tulid sookured terve parvega oma pulmatantsu tegema. Siis me istusime abikaasaga kaks tundi ja vaatasime neid, kuigi oli vaja puid lõhkuda ja muid asju teha,” räägib Evely.
Ta mainib, et vahetult enne meie saabumist nägi ta põllul kitsi. Põld meelitab tegelikult erinevaid loomi ligi, kes sealt süüa loodavad leida. Läheneva auto hääl peletab loomad aga tagasi metsa pelgupaika otsima.
Aja jooksul on pererahvas ja talu külalised lähikonnas kõikvõimalikke loomi kohanud. Tihedad külalised on nii jänesed kui ka rebased. „Saarmas elab meil siin ojakeses,” jätkab Evely. Jahimehed on lähedal kohanud põtra, karu ja isegi ilvest. Omamoodi kohtumine on perel ka hundiga olnud. Evely meenutab õhtut, mil ka tema ema oli majas. Kuni Evely last magama pani, istus ema köögilaua taga. Evely räägib, kuidas ta pärast lapse uinumist uuesti kööki astus ja ema ütles, et kuulis hundi ulgumist. Esimese hooga arvas Evely, et ju ema ajas midagi sassi. „Ja siis hakkas pihta,” ütleb ta naerdes. Otse maja kõrval asus hunt valjult ulguma.
Ja kuigi talu asub kõigist teistest üsna kaugel, ei tekita see kõhedust. Seda tõdevad nii külalised kui ka pererahvas ise. Evely räägib, et on end seal alati koduselt tundnud. Ka sel ajal, kui nad hoonet alles renoveerisid ja kõikjal olid ainult pooleli projektid ning vähe kodutunnet. Kuna teha oli palju, jäi Evely mõnigi kord talusse hiliste õhtutundideni üksinda. „Mul ei olnud kunagi niisugust ebameeldivat kõhedat tunnet,” meenutab ta.
Tunne oli kohe õige
Jõuame oma jutujärjega sinna, kuidas see koht maakonna piiril just selle pere kätte jõudis. Pere peamine elukoht oli siis ja on tänaseni Harku vallas. Seal on neil maja oma aiaga, kus lastel on hea mängida. Ometi igatsesid nad maakodu järele. „Minul oli väikesena niisugune maakoht ja tahtsin seda oma lastele,” arutleb Evely. Mõtet maakodust veeretasid nad aastaid, kuid samal ajal pelgasid ka sellega kaasnevat tööd.
Ühtäkki avanes pereisal võimalus pool aastat töölt vabaks võtta. Evelyl on magistrikraad sotsiaalvaldkonnas ja ta on Tallinna süsteemis töötanud juhtival kohal. Kuigi töö talle meeldis, tundis ta, et vajab muutust. „Kogu aeg oli tunne, et tahaks midagi ka endale teha. Kogu aeg sa annad midagi teistele, aga midagi endale ei jää sellest,” tõdeb ta.
Seega haaras pere võimalusest kinni ja suunduski pooleks aastaks koos lapsega reisile. Evely lootis reisi jooksul mõtelda välja, mida ta tööalaselt edasi teha sooviks. „Me ainult puhkasime,” ütleb ta naerdes. Loodetud välgatus jäi tulemata. Selle asemel said nad aru, et soovivad teist last.
Aga just teise lapsega kodus veedetud aeg avas tee maakodu leidmiseks. „Olin kodune ja siis tulevad igasugu hullud mõtted,” nendib ta.
Maakodu otsimine oli aga omaette huvitav lugu. Esimese hooga otsisid nad sobivaid kuulutusi Läänemaalt. Seda seetõttu, et ei soovinud üleliia palju aega sõitmisele kulutada. Maakodu ei tohtinud olla enam kui tunnipikkuse sõidu kaugusel. Ükski vaadatud kohtadest polnud aga päris õige.
Kogemata juhtusid nad nägema kuulutust Raplamaalt, kohe Läänemaa piiri ääres. Ja just nii nad Viduva talukompleksi ka leidsid. Kohale tulles said nad kohe aru, et tunne on õige. „Siiamaani on see tunne. Ikka mõtleme, et vanaduspõlves on see ehk osaliselt meie kodu,” räägib ta. Talu poole sõites mõõtsid nad ka aega, mis kohale jõudmiseks kulub. Otsust talu endale soetada toetas tõdemus, et õuele keerates oli sõiduaeg 59 minutit.
Erinevaid detaile kõrvutades tundub, justkui oleks see koht just nimelt seda perekonda oodanud. Maja ajalugu uurides märkas pererahvas, et viimasel perioodil on see tihti omanikku vahetanud. Peljates, et selle põhjuseks on mõni varjatud viga, uurisid nad ka omanike vahetumiste tagamaid. Evely ütleb, et on põhjustele enam-vähem jälile saanud. Mingit suurt viga maja juures nad ei avastanudki, põhjused olid peamiselt isiklikku laadi. Ka viimasteks omanikeks enne neid oli sõpruskond, kes lihtsalt tõdes, et ei jõua kohta vääriliselt panustada. „Ilmselt siis lihtsalt ootas õigeid inimesi,” arvab Evely.
Kuna aga maja oli suur, läks sealt idanema mõte seda ka teistega jagada. Nii tekitas Evely endale väikese lapse kõrvalt ise töökoha. Köögilaua taga istudes ja tagasi vaadates tõdeb Evely, et puhkemaja pidamine pakub talle just täpselt seda, mida ta lootis. See on midagi talle endale.
Maakodu, mida saab jagada ka teistega
Esimesed kokkupuuted kohalikega on olnud positiivsed. Mõistagi on perele öeldud, et nad võikski tallu elama kolida. Harkust pere niipea ära kolida siiski ei plaani, sest seal on töö, kool ja lasteaed. Viduva täidab nagu plaanitult maakodu rolli, kus akusid laadimas käia. Evely naudib kontrasti kahe kodu vahel. Harku kodu on hele ja sisustatud Skandinaavia stiilis. Viduva pakub sellele oma maalähedusega head vaheldust.
Lisaks saavad ka teised inimesed Viduva mõnusat atmosfääri nautida. Kuigi perel polnud varasemat kogemust puhkemaja pidamisel, on see üle ootuste hästi vastu võetud. Evely ütleb, et möödunud aasta suvest alates on neil olnud vaid paar täiesti vaba nädalavahetust. Ta ise usub, et ilmselt on sellele kaasa aidanud ka koroonapandeemia, mille tõttu on inimesed otsinud kodumaiseid puhkamisvõimalusi. Välismaalased jällegi naudivad just nimelt taluatmosfääri, mida naljalt enam igal pool ei kohta.
Edukas algus on andnud indu juurde ja paneb edasi unistama. Lisaks rookatusele plaanib pere ülejäänud maja samuti taastada. Küünist võiks kunagi saada avar ruum, kus üritusi korraldada, näiteks väiksemaid pulmi. „Mõtteid on igasuguseid, suuremaid ja väiksemaid,” räägib Evely. Nii unistab ta kivi- ja roigasaiast ning suurest talusildist. „Tasapisi kunagi jõuame nendeni,” arvab ta.
