Juhtkiri: Pärast meid…

Inimkond on oma algusest peale elanud ühepäevaliblikana. Täpsemalt sõnastas selle elujuhise Prantsusmaa ja Navarra kuningas (valitses aastatel 1723–1774) Louis XV meile kõigile hästi tuntud lendlausega: „Pärast meid tulgu või veeuputus.”
Aeg-ajalt, siiski väga harva, oleme üles näidanud muret selle üle, mis meist järele jääb. Näiteks siis, kui oleme teinud katseid puhastada mõni paik oma koduplaneedi palgelt. See on olnud üsna silmakirjalik tegevus, sest ajal, kui eri paigus üle maakera on korjatud konisid ja paberiprahti, on hoolimatult jätkatud maad ümbritseva taevalaotuse reostamist kosmoseprügiga.
Me oleme sünnilt egoistlikud saastajad ja hävitajad. Meid ei muuda ilmselt miski. Ka mitte teadmine, et nüüdseks ongi reaalses ohus meie enda laste ning lastelaste eksistents. Ühe saamatu ja üleoleva kuninga poolt pillatud lendlause on muutunud ettekuulutuseks, millel on määratud teoks saada. Jäämäed sulavad juba, maailmamere pind kerkib ning matab peagi paratamatult enda alla suure osa maismaast. Ja see, mis veest välja paistma jääb, saab räsitud järjest meeletumate orkaanide poolt. Tunnistagem, et me oleme üksmeelselt sellele kaasa aidanud. Suur osa meist ongi tulnud siia ilma vaid korraks, et võtta maksimum sellest, mis võtta oli, ja jätta endast tänuks järele ropp rasvane jälg.
See mure sai järjekordse kinnituse laupäeval Tallinnas Vabaduse platsil, kuhu oli kokku toodud mitu tuhat inimest, kes kordasid oma juhtide järel lambukestena: „Pärast meid tulgu või…”
Kõik teavad, et inimmass on manipuleeritav. Eriti hästi teavad seda igasugused poliitikud. Ja eriti vastutustundetud „juhid” on seda tarkust enda huvides, ning paraku inimkonna kahjuks, väga edukalt ära kasutanud. Võiksime ju paluda, et tulge mõistusele, praegu ei ole aega populistlikeks võimuvõitlusteks ja üksteisele vastandumiseks, praegu tuleks kokku hoida ja üksteist toetada, et maailm päästa. Aga me kõik teame ju, et see palve kustub eos – enamikku meist ei huvita homne päev. Nii et pärast meid…