Alustame siiski lumest. On täiesti vale väita, et käesolev talv on kuidagi eriti ekstreemne – talv nagu talv ikka. Võiks isegi öelda, et viimaste aastate üks kõige enam talve moodi talvesid. On olnud üsna pikalt lumist aega ja natuke ka meie kliimasse kuuluvat libedust. Mõned tormiööd on samuti olnud, kuid neidki ei saa mingiks katastroofiks nimetada.
Kui täna on mõnel pool veel läbimatuid teid, siis tuleb seda korraldamatuseks nimetada. Varasematel aegadel, tunnistagem, on erilisteks olukordadeks paremini valmis oldud. Meie talves on iseenesestmõistetav, et elu normaalses rütmis hoidmiseks valmistatakse õigel ajal ette nii plaan A kui ka plaan B. Normaalne elurütm on see, kui ka maainimestel püsib võimalus pääseda tööle, kooli, arsti vastuvõtule ja nad võivad loota, et hätta sattudes tullakse neile appi. Praegu seda lootust kõigil ei ole.
Nüüd sellest, mis ei ole otseselt lumega seotud. Igasuguste juhtimisliinide ja teenindusvõrkude toimevõimet kontrollitakse keerulisemates oludes. Muidu ei tea ju, kuidas nad tõelises kriisis vastu peavad. Kui nüüd ööd vastu pühapäeva kontrolltuisuks nimetada, siis tuleb tunnistada, et elementaarset valmisolekut ei ole. Aga me ei peaks nüüd kohe ainult ametnikke süüdistama hakkama, pigem on tegemist süsteemse veaga.
Avaliku halduse spetsialist Külli Taro on 2019. aastal ühes artiklis nentinud (vt „Haldusreform 2017”): „Omavalitsuste ühinemine vähendas omavalitsusametnike sidet sihtrühmadega, ametnikud kaugenesid kohapealsetest probleemidest, inimestega suhtlemiseks jäi vähem aega ning bürokraatia kasvas.”
Süsteemsed vead peegelduvad teatavasti süsteemis toimetavatel inimestel. Siit ka seletus ametnike kinnitusele, et veebruarikuuks sõlmimata lumetõrje lepingud ja mitu päeva lumest vabastamata teed on täpselt sama normaalne seisund nagu seegi, et kui ametniku töölepingus pole fikseeritud suhtlemiskohustust, siis kodanike ning ajakirjanike tüütutele päringutele ei reageerita. Ka viimane väide pärineb elust enesest.
