Arvamus: Raplamaa parimate sportlaste valimine tähendab sporditeema väärtustamist

Ülle Laasner,
Rapla Maakonna Spordiliidu juhatuse liige,
Sulgpalliklubi Valge Hani treener ja juhatuse liige

On väga kurb, et parimate sportlaste tunnustamine on tekitanud vastakaid arvamusi spordiringkonnas. On ju sportlaste tunnustamine mõeldud spordi tähtsustamiseks, eeskujude esiletõstmiseks ja sporditegemise väärtustamiseks. Aga eks see spordialade võrdlemine ja parimate valimine ongi keeruline ja mitte kunagi ei olda tulemustega rahul – Katrina Lehis või Anett Kontaveit?
Samas ma mõistan nende pahameelt, kes olid harjunud aasta lõpus seda hindamisprotseduuri läbi tegema ja oma arvamust avaldama. Siinkohal peabki vabandama spordivõrgustiku ees, et kommunikatsioon uuest süsteemist jäi puudulikuks. Uutmoodi valimine toimus juhatuse otsuse alusel.
Spordiliidu juhatus, mis koosneb üheksast liikmest, keda spordiklubid on volitanud esindama ja juhtima maakonna spordielu, on väga suure kompetentsiga. Siin on mehi ja naisi, treenereid ja spordifunktsionääre, klubide juhte ja tegevsportlasi, esindatud on väga erinevad spordialad.
Uus juhatus valiti juunis 2021. Juhatus uuenes suures osas ning ametis on ka uus juhatuse esimees. See eeldas, et ka spordielus hakkavad toimuma muutused. See on normaalne, et ajas toimuvad uuendused. Eriti asjades, mis on ajale jalgu jäänud. Nii on kahetsusväärselt spordiliidu vanal kodulehel veel üleval dokument, kus kirjas maavanem ja maakonna sporditöö spetsialist, mis on tõesti tänaseks kauge minevik (nt sporditöö spetsialisti ametikoht kaotati 2009. aastal ja maavalitsused lõpetasid 2017 ehk juba viis aastat tagasi). Juhatusel on dokumentide uuendamise protseduurid ees.
2019. aastal alustasime maakonnas spordi arengu aruteludega, mis päädis 2020-2021 Spordiakadeemia projektiga ehk tegelikult täpsemalt – Rapla maakonna kohalike omavalitsusüksuste, haridusasutuste ja erinevate spordivaldkonnas tegutsejate ühise noortespordi koostöövõrgustiku kujundamise projektiga. Ka nendes aruteludes tuli välja uuenduste vajadus, tihti toodi välja just parimate sportlaste valimise süsteemi muutuse vajadust. Nendes aruteludes on osalenud väga paljud võrgustiku liikmed!

Sel aastal oli teisiti
Parimate sportlaste valimine on pidevalt ajas muutunud, aastail 2016-2021 on seda muudetud kolm korda. Olin ise ettepaneku tegija juhatusele, et valida parimaid sportlasi sel aastal teisiti võrreldes mõne eelmise aastaga – mitte laia seltskonna aritmeetilise keskmise põhjal, vaid pärast aritmeetilist tulemust juhatuse ringis konsensuslikult arutledes. Varem on olnud selliseid taunimisväärseid juhtumeid, kus ühest naiskonnast on esitatud nt 3 sportlast, kõik maailmameistrid ja üks saab parimaks sportlaseks ja kaks ei saa. Kus on loogika? Olen ise aastaid hinnanud parimaid sportlasi ja see on tõeliselt raske töö.
Tavapäraselt annavad ka spordiinimesed oma valdkonnale parimad punktid (mida rohkem treenereid, seda rohkem punkte). On olnud ka juhtumeid (inimesed on seda ise tunnistanud), et tehakse diile – ma annan sinu omadele, sa annad minu omadele ja sellele üldse ei anna, sest siis ta võib võita. See on elu. Antakse ka punkte tuttavatele sümpaatsetele inimestele jne. Eks minagi ole saanud neid n-ö meeldivuse punkte. Võib öelda, et kõik laureaadid valiti sel korral väga üksmeelselt – lahkarvamusi ei olnud. Ja kõigega kaasnes elav arutelu ja selgitustöö erinevate alade kohta.
Sporditulemuste võrdlemine on ääretult keeruline ja subjektiivne tegevus. Kui näiteks veteranide puhul on alati teada, mitu osavõtjat oli võistlusel, siis täiskasvanute võistlusel neid näitajaid ei ole nii kerge välja tuua ja reeglina ei toodagi. Nii me ei teagi, kui suur kandepind on orienteerumises, maadluses, vibuspordis või jetimaailmas. Ka spordiinimene ei oska tihtilugu võrrelda adekvaatselt tulemusi: kumb on parem – EM-i 1. koht ühel alal või MM-i 10. koht teisel alal? Koos arutledes on palju lihtsam jõuda ühtse arusaamani ja ka tulemuseni.
Spordiklubid esitavad alati mitmeid sportlasi. Minu ettepanek tulevikuks on kindlasti see, et spordiklubi teeb ise oma sportlaste paremusjärjestuse, iga klubi teab täpselt, kes neil oli number üks ja kes number kaks. Teised, seda spordiala mittetundvad inimesed võivad vastasel juhul teistmoodi hinnata. Nii näiteks oma hinnete väljapanemisel suhtlesin ma nii jooksuklubi kui ka orienteerumisklubi juhtidega. Need klubid olid esitanud mitmeid sportlasi samasse nominatsiooni. Võibki esitada, sest kui sportlasel on olnud hea aasta, võibki ta tunnustatud olla. Kui ei ole number üks, siis ehk kokkuvõttes number kaks või kolm.
Nii mõnigi ei pea Oti eelmist hooaega küünemustaväärilisekski – aga kas WRC maailmameistrivõistluste etapivõit, paar teist kohta ja ka kolmas koht ei ole mitte midagi väärt? Kas Ott on parim ainult maailmameistrina?
Kõik maakonnad valivad parimaid sportlasi, samuti tehakse seda üleriigiliselt. Osalesin isegi EOK parimate sportlaste valimisel tavainimesena. Kaasatus on loomulikult ülioluline. Järvamaa näiteks valib ka rahvalemmikut, milles osales eelmisel aastal ca 130 inimest. Rahva kaasamisel saame valida populaarsema sportlase – kes on parima mulje jätnud. Ehk olnud kõige ilusam? Kõige rohkem ajakirjade kaantel? See ei pruugi kokku langeda tegelike tulemustega, sest mõnda spordiala üldse ei kommunikeeritagi. Oleme valmis juhatusega seda protseduuri koos klubidega mõtestama ja arendama ja küllap järgmisel aastal teeme seda kõike teistmoodi. Kindlasti tuleks kolida talongimajanduselt veebikeskkondadesse.

Kindel käeulatus, Raplamaa!
Kurvaks teeb mind suhtumine inimestesse, kes on Raplamaale elama tulnud, aga kes ei pärine siit kolme põlve tagant. Nii on see suhtumine olnud Heiki Nabisse (maadlusklubi liige), nüüd Ott Tänakusse. Isegi Gerd Kanter ei ole koosast ilma jäänud. Maakonna aasta parimate mees- ja naissportlaste ning veteransportlaste väljaselgitamisel arvestatakse nende sportlaste tulemusi, kes elavad või töötavad maakonnas või kuuluvad Rapla maakonna spordiklubidesse (väljavõte statuudist). Siin on sees isegi termin – töötavad.
Võib ju juhtuda, et inimese töökoht ongi siinkandis. Sellist pretsedenti ma isegi ei tea, aga kirjas see on. Kui nii võtta, saanuks ma Raplamaa parimaks sportlaseks esitada ka Raul Musta, aegade parima sulgpalluri Eestis (16-kordne Eesti meister!) ja neljakordse olümpiamehe. Oleks see ju ka lugupidamise ja tänu näitamine, omaks tunnistamine, et selline mees käib meie lapsi treenimas.
Janek Kadarik, spordiliidu revident, juhtis tähelepanu sellele, et meie tunnuslause on „Kindel käeulatus, Raplamaa!“, mille üks mõte on, et me oleme sõbralikud ja külalislahked, aga ootame oma maakonda ka uusi inimesi. Mina olen ääretult uhke, et Kohila vallas elab Ott Tänaku pere. Oti lapsed õpivad Kohila mõisakoolis. Oti tulumaks laekub valda ja see ei ole mingi väike raha. Niisamuti nagu Heiki Nabi tõi maadlusklubile sisse igal aastal korralikud summad. Ott Tänak! Kas saab keegi väikestele poistele veel suuremaks eeskujuks olla? Miks me ei ole uhked selliste sportlaste üle, vaid vaename võõrast? Kui tema lapsed ja lapselapsed siin üles kasvavad, siis on alles oma?
Kohe-kohe on valmimas Rapla Maakonna Spordiliidu uus koduleht. See lahendab kindlasti paljud kommunikatsiooniprobleemid. Ja kindlasti peab olema uuel kodulehel selline alaleht nagu maakonna parimad sportlased. Väga heaks eeskujuks jällegi Järvamaa koduleht, kus parimad sportlased välja toodud aastast 1994. Milline statistika!
Spordirahvas on alati olnud ühte hoidev ja sõbralik. Usun, et saame taas ühele meelele ja süsteemi õiglasemaks. Ja oleme ise ka suurema südamega!