16. veebruaril 1918 kuulutas mõni kuu varem asutatud Lietovus Taryba (Leedu Nõukogu) Leedu iseseisvaks nii Saksast kui ka Venest. Esimesel paarikümnel aastal kulges riigi areng suuresti naabrite Saksamaa, Poola ja Venemaa suunalt tekitatud pingete tõttu keerulisemalt kui Lätis ja Eestis. Aga seda vihasemalt võitlesid leedulased pärast neljakümnendate aastate okupatsioone sissetungijate, alguses venelaste, seejärel sakslaste ja siis jälle venelaste vastu.
Leedu vastupanuliikumine oli paremini korraldatud ja võimsam kui meil siin või lätlastel Lätis.
Ei ole teada, et tol kaugel ajal Rapla piirkonnal leedulastega mingeid omavahelisi suhteid oleks olnud, kui mõned meie taludes tööd leidnud välja arvata. Vaevalt eriti üksteise vastu huvigi tunti, oma elu elamisega oli tegemist küllaga. Huvireise Lätti ja Leetu hakati korraldama alles viiekümnendate lõpus. Leedus käinud tulid ja rääkisid lugusid imeliselt korras teedest ja omanäolisest külaarhitektuurist.
Esimesed selgelt tuvastatavad sidemed Rapla ja Leedu Raseiniai vahel leiab huviline kuuekümnendate teisest poolest. Suhete vedajad olid korvpallurid – Raplas korraldati juba siis liiduvabariikide vahelisi turniire, mis leedulastele huvi pakkusid. Seitsmekümnendatel jäid leedulased aga mingil põhjusel rohkem tagaplaanile ja esile tõusid soojad suhted Läti Madonaga.
Uuesti leiti leedu sõbrad üheksakümnendal aastal, kui Moskva alustas Leedu vastu majandusblokaadi. Ei ole mingi liialdus öelda, et Rapla maakond oli Leedu abistajate esirinnas: siit veeti sinna autotsisternide viisi masinakütust, Ingles toodetud desoaineid ja arstimeid, mida meil oli veel lahedalt jagada. Lisaks sellele arenesid vastastikused suhted koolide ja isetegevuskollektiivide vahel, käidi üksteisel külas ja peeti üksteist tähtpäevadel meeles. Siis tuli uus suhete jahenemine. Tundub, et rohkem nagu meiepoolsest huvipuudusest tingitult. Ja nii võibki küsida: kui palju on täna meie hulgas neid, kes leedulasi pidupäeva puhul õnnitlevad?
