Vahel mulle tundub, et koroonaviirus on inimestes kõige koledamad tahud välja toonud. Õigemini, selles olukorras, kuhu me oleme paisatud, on midagi sellist, mis paneb inimesed end teinekord päris ootamatult väljendama. Mõni võiks öelda selle kohta julgus või karjatada nüüd kuskilt nurga tagant – sõnavabadus. Mulle tundub, et enamasti saaks nende sõnavõttude kohta öelda lihtsalt ja lühidalt: ebavajalik.
Millalgi pandeemia kestel jagunesid inimesed tinglikult kaheks: need, kes vaktsineerivad, ja need, kes ei vaktsineeri. Loomulikult on inimesed märksa keerukamad ja nii nagu on vaktsineeritute seas neid, kes teevad seda nii-öelda hambad ristis, on ka vaktsineerimata inimeste seas neid, kes vaktsiine ei põlga, aga põhjendatult ei saa lasta end vaktsineerida. Miski ei ole siin ilmas must-valge ega lihtne.
Just sellesama tõdemuse järgi me võiksimegi justkui kõik kõrvuti eksisteerida. Me oleme väga keerukad olendid ja üksteist lõpuni mõista on võimatu. Püüdlused on teretulnud, kui ollakse lähedastes suhetes, aga mõista igaüht enda ümber, seda eesmärki endale seada on hullumeelsus. Kui aga eesmärk ei ole mõistmine, siis ei näe ma põhjust, miks peaks üldse surkima teise inimese peas ja tegemistes.
Muidugi on meie elud omavahel põimunud ja ühe otsus mõjutab teist, aga võime vahest kõik nõustuda, et täiskasvanud inimest ei saa mõjutada ega sundida tegema midagi, ütlema midagi või veelgi vähem mõtlema midagi, mida ta lihtsalt ei taha. Ja nii ongi.
Selle asemel, et selles vaikivas mittemõistmises püüda taasavastada neid elemente, mis meid ühendavad, on nii paljud meist justkui seadnud isiklikuks eesmärgiks tõestada pigem iseenda tarkust. Lõpuks ju usuvad mõlema tingliku leeri esindajad, et just nemad on õigel teel, asjadest paremini aru saanud ja lõppude lõpuks selle võrra targemad.
Siin lähebki see lõhestatus meie ühiskonnas minu meelest üksikisiku tasandil lihtsalt naeruväärseks. Sotsiaalmeedia on ummistatud erinevatest postitustest, kommentaaridest, artiklitest, pilapiltidest ja millest kõigest veel, mille eesmärk on oma veendumust teistele kinnitada. Näe, see pilt siin illustreerib nii hästi, miks minu mõtted on õigemad kui sinu omad. Näe, siin on üks artikkel, kus on nii hästi naeruvääristatud seda, mida mõtled sina. Mina nii ei mõtle, järelikult ma olen targem.
Arutelud koroonateemadel taanduvad lõpuks üksikisiku kogemusteni. Küll teab keegi kedagi, kes on vaktsineeritud ja koroonat seitse korda juba põdenud sellele vaatamata. Siis jälle tulevad vaktsineeritud välja uue statistikaga, mis näitab, et vaktsineerimata inimesed on need halva tuum. Või veelgi enam, näidatakse, et nad on lihtsalt rumalad. Nad ei mõista, nad ei tea. Mina tean, mina olen tark.
Arutama peab, et oleks arengut, et oleks võimalik vähemasti püüda olukorda, seda maailma, seda viirust mõista. Paraku on need arutelud muutunud kuidagi iga inimese võimaluseks tunda end paremana kui teine. Teadlikult vaktsineerimata esitlevad end kui valgustatuid, vaktsineeritud jällegi kõrgema intelligentsusega olenditena, kuna järgivad teadust.
Koroona on loonud hea platvormi inimestele, et igal võimalusel oma ego upitada. Loomulikult ei puuduta see teema meist kõiki ja paradoksaalselt upitan minagi justkui oma ego selle kirjutisega, näidates oma teadlikkust. Minu eesmärk on pakkuda vaatenurka. Minu vaatenurk on, et minul ei pea olema tingimata õigus.
