Juhtkiri: Vabariigi aastapäeva eelõhtul

Kaks päeva enne Eesti Vabariigi aastapäeva tungisid Vene sõdurid Ukrainasse. Seni oli Venemaa eitanud seotust Luganski ja Donbassi separatistidega.
Vene presidendi arusaamist mööda ei ole Ukrainat kui niisugust üldse, ja sellest tulenevalt loomulikult ka Ukraina riiki, mitte kunagi olemas olnud. On ainult ei tea kust tekkinud Venemaad ohustav režiim, mis on Venemaale ohtlikuks muutunud. Selline haiglane käsitlus peaks justkui legitimeerima inimeste tapmist ja agressiooni. Kui läänemaailm (sinna kuulume praegu ka meie) peaks Ukraina Venemaale ära andma, siis saab Putin justkui täiendava õigustuse impeeriumi taastamise avantüüri jätkamiseks. Järgmised oleksime meie – Poola, Leedu, Läti ja Eesti.
See tõdemus ei ole paanika ega sõjahüsteeria külvamine, vaid reaalsus. Täna, oma riigi 104. aastapäeva tähistades peame kodanikena aduma, et meil lasub väga suur vastutus. Peame mõistma, et need, kes kutsuvad üles Eesti Vabariigi seaduslikule valitsusele mitte alluma, valmistavad tegelikult Ukrainas toimuva taustal ette meie riigi kukutamist. Nad annavad Putinile Ukraina vallutamise järel võimaluse uueks ajalooloenguks, mille lõpus tõdetakse, et ka Poola, Leedu, Läti ja Eesti ei ole tõsiselt võetavad riigid, et nad on aegade algusest peale kuulunud Vene impeeriumi koosseisu ning tuleb relva jõul „koju” tagasi tuua. Kas me oleme asjade selliseks käiguks valmis?
Olles täna solidaarsed Ukraina rahvaga, kes kaitseb oma riiki ja õigust iseseisvale arengule, oleme solidaarsed ka Poola, Leedu ja Lätiga ning kaitseme niimoodi eesti rahva õigust otsustada iseseisvalt oma saatuse üle.
Täna, Eesti Vabariigi sünnipäeva eelõhtul, on meie kohus deklareerida, et seisame ühise rindena oma rahva ja riigi eest. Me ei ähvarda kedagi, kuid oleme valmis võitlema igaühega, kes meid ähvardab. Ka nendega, kes riigi sees vaenu külvavad. Vahet ei ole, kas tahtmatult või tahtlikult, aga vaenajad on ilma igasuguste kahtlusteta välisvaenlaste tööriistaks.