Reede, 25. veebruar, Vene – Ukraina sõja teine päev
Nagu kõik sõjad, algas ka see ootamatult. Kuigi, nagu kõigi teistegi sõdade puhul, olid kindlad märgid siingi ammu olemas. Vähe sellest, ka eri riikide luureandmed kinnitasid, et olukord on tõsisest tõsisem. Ometi tõrkus mõistus uskumast, et sõda on ka reaalselt võimalik – ikkagi 21. sajand ja rahumeelse Euroopa süda! Paraku…
On sõja teine päev. Info toimuva kohta on endiselt auklik. Emotsioone on rohkem kui fakte. Vene kanaleid ei usalda, Ukraina omasid pole osanud veel otsida, pealegi on nende kasutamisel takistuseks keelebarjäär. Mujalt maailmast tulevad sõnumid langevad laias laastus kokku meie enda portaalides levitatavaga. Aga midagi jääb neis justkui vajaka. Uudised on kauged ja külmad, sõda ise aga siinsamas lähedal, justkui oma kodus. Selle hingus on selgelt tajutav.
Aastatega on eestlastel tekkinud tuttavaid ukrainlasi, kellega nüüd kontakte taastatakse. Otsime ka meie koos Aare Hindremäega tuttavate telefoninumbreid.
Esimene, kelle tabame veidi enne keskpäeva, on kiievlanna Oksana*
Oksana tunnistab, et olukord on harjumatult keeruline. Ta pole teist ööd korralikult maganud – aeg-ajalt kostab õhusireene, ülelendavate sõjalennukite ulgumist ja kusagil linnas ka plahvatusi. Ta ei tea, kus, kes ja mida õhitakse, aga see tekitab õudu.
Räägitakse, et äärelinnas on Vene tanke nähtud. Kõneldakse, et üks inimene on juba kannatada saanud – jäi oma autoga tankile ette. Õudne! Kuigi ta on elus, ainult pisut muljutud. Sõjast kuuleme peagi hullematki.
