Me jääme ukrainlastele tänu võlgu

Kui kõik läheb plaanide kohaselt, kohtub Vene välisminister Sergei Lavrov homme päikesepaistelises Antalyas Ukraina ametivenna Dmõtro Kulebaga. Ega nad seal muidugi midagi veel otsusta – räägivad niisama natuke kujunenud olukorrast. Aga hakatuseks asi seegi.
Võib arvata, et sõja viieteistkümnendal päeval on mõlemad pooled mingistki lahendusest huvitatud. Venemaa võib-olla isegi rohkem kui Ukraina, sest nende jaoks on kaks viimast nädalat Ukraina taltsutamise erioperatsiooni olnud selgelt õudusunenägu. Isegi kui me ei usu sõjaaja statistika pakutud hukkunud venelaste üldarvu, siis ütleb ka pealiskaudne pilk sõjakaardile, et venelaste valearvestused on neile juba kalliks maksma läinud. Kuid realistid võivad senikogetu pinnalt ennustada, et see on alles algus. Kui võitlus samamoodi jätkub, on sellel paratamatult ka poliitilised tagajärjed – igavesti pole võimalik lollitada kedagi, isegi mitte vene rahvast.
Loomulikult on ka Ukrainal küllaga põhjusi kiire rahu sõlmimiseks. Peame eelkõige silmas korvamatuid kaotusi elanikkonna hulgas, aga muidugi ka materiaalset kahju, mis vaatab vastu purustatud linnadest-küladest, hävitatud sildadest, tööstusettevõtetest ja agressioonist tingitud tagasikäigu saanud majandusest. Iga sõjapäev toob ohvreid ja kahju juurde ning lõpuks nõuab sellest väljatulemine pikki aastaid, millel on ka veel oma hind.
Sellegipoolest ei pea omama erilist kujutlusvõimet, et mõista, kui raske on neil kahel kokkuleppele jõuda. Putini Venemaa ei ole võimeline taganema ja uhke Ukraina ei saa millimeetritki oma maast anastajale loovutada. Sellepärast võib sõda venima jääda. Meie võiksime leida siit positiivse iva: iga päevaga, mil kurjuse kehastuseks olev Venemaa jätkab, murrab ta mõne mürgihamba ning muutub meile järjest ohutumaks. Tõsi, ukrainlaste kannatustele mõeldes kõlab see muidugi küüniliselt ega ole ka eriti lohutav. Me ei tohiks seda ohvrit tulevikus unustada.