Südamelt ära: Kõige lähedasem sõda seni

Kui Ukrainas lahvatas sõda, said sellest kõik teada põhimõtteliselt kohe. Mitte sellepärast, et kõik oleksid usinasti uudiseid jälginud, vaid kogu sotsiaalmeedia kihas.
Ligipääs internetile ja võimalus mobiiltelefoniga videosid ja sõnumeid kogu maailmaga otse jagada tõi endaga kaasa suure informatsioonitulva. Niipea kui esimesed pommid olid plahvatanud, jõudsid mures ja hirmul ukrainlaste teated sotsiaalmeediasse. Ja mitte ainult, sotsiaalmeedia mõjuvälja kasutavad info levitamiseks ka meie juhid, poliitikud ja ajakirjandus.
Üks hetk keegi säutsus Twitteris, et just sellest platvormist on kujunenud koht, kust kõige värskemat ja adekvaatsemat infot saada. Uudistekanalid lihtsalt ei jõua sellele tempole järele, kuna uudiste loomine on mahukas töö, aga sotsiaalmeedias üksikisikuna oma kogemusest kirjutamine vaid minutite küsimus. Nii on saanud kogu maailm otseühenduse sõjaga. Esmakordselt ajaloo jooksul. Midagi ei pea jõudma laiema üldsuseni läbi filtri või viitega, kõik on praktiliselt otsepildina kättesaadav.
Nii võis sõja esimestel päevadel, ja ilmselt praegugi, näha sotsiaalmeedias ringlemas videosid meeleheitel noortest ukrainlastest, üle autode sõitvatest tankidest, haavata ja hukka saanud inimestest ja sõduritest ning muid kaadreid olukorrast. Näiteks sai tuntuks ühe proua vestlus vene sõduritega, kus ta soovitas neil sihvkad taskusse panna, et neist hiljem mullast midagi kasvaks. Paralleelselt aga võib näha kaadreid vene sõduritest, kes on rivistunud ja relvastatud, kinni püütud vene sõdureid ja venelasi Venemaal.
Teatud filter on ka sotsiaalmeedial muidugi, nagu kogu internetil. Loogika on see, et sulle söödetakse ette seda infot, mis seostub sellega, mida sa varem oled vaadanud, jaganud või meeldivaks märkinud. Nii ei näe mina oma sotsiaalmeediakanalites vene propagandat, vähemasti mitte läbinähtaval moel, ja need venelased, kelle sotsiaalmeediapostitusi ma näen, kajastavad toimuvat Venemaal just ikkagi sõjavastaselt ehk nad ei ole föderatsiooni liidri toetajad.
Paradoksaalselt on sellel maailmal vastupidine külg, kus on inimesed, kes näevad kõike hoopis teisest vaatevinklist ja see on nende jaoks tõde. Nagu me teame, on nende juht olnud ametis juba aastakümneid. See on kas võimalus õppida tundma tema loomust nii, nagu tunneb seda enamik maailmast, või viib temaga leppimiseni, harjumiseni. Ja kuna ta on ikkagi oma, tuntakse tema üle uhkustki.
Aga see selleks. Kogu selle infotulva juures on hämmastav, et on inimesi, kes saavad südamerahuga eitada käimasolevat sõda või väänata seda selliselt, et nad siiralt usuvad, et sõda ei olegi. See on hoopis päästeoperatsioon. Need inimesed on oma infovälja ohvrid, aga minu hinnangul veelgi hullemas seisus on need inimesed, kes ei tarbi uudiseid ega sotsiaalmeediat ning elavad õndsas teadmatuses. Nii võib olla mõnus ja lihtne elada, aga kui keegi tõsimeeli ütleb mulle praegu, et ta ei tunne hirmu ega ärevust maailmas toimuva pärast, siis tunnen ma hirmu tema pärast.
Selline mullis elamine tähendab enda reaalsusest äralõikamist. Ärevus ja hirm ei ole loomulikult positiivsed tunded, mida tuleks aina edasi toota, aga valvelolek ja teadlikkus võivad ühel hetkel osutuda siiski ääretult vajalikuks. Nii ekslik ja sinisilmne on mõelda, et see, mis toimub Ukrainas, jääb meist kaugele, ei puuduta meid ja ärevuseks põhjust ei ole. Mõnes mõttes on Ukraina sõda kõige lähedasem sõda meile, mis seni on olnud, sest me saame olla sellega sõna otseses mõttes otseühenduses.