Juhtkiri: Sõda ei tohi jätta meid ükskõikseks

Nüüd, kui me oleme sõda ühel või teisel moel pealt näinud juba üle kuu, on näha ja kuulda aeg-ajalt nurinaid, et kui varem oli kogu aeg söögi alla ja söögi peale koroona, siis nüüd sõda. „Ära tüütab juba, ausalt,” kostab kuskilt internetisügavusest summutatud hääl. Ikka internetis, kus mujal. Avalikkuses keegi ei tihkaks ilmselt vaadata teisele sügavalt silma ja öelda, et sõjast lugemine, piltide nägemine ja sellest rääkimine on teda ära tüüdanud.
Kuidas sa räägid millestki muust, ilma et kuklas keriks mõtted sellest, mis toimub Ukrainas? Mõnel inimesel ilmselt võivad enesekaitsemehhanismid tõesti niivõrd õlitatult toimida, et kõik see röögatu koledus, mis Ukrainas parasjagu sünnib, jääb kaugeks ja laseb samal ajal kahe suupoolega kartulikrõpse mugida oma mugaval diivanil televiisori ees. Kui maailmas saab olla inimolendeid, kes lähevad teiste omasuguste elu kallale sellise julmusega, nagu me praegu kuuleme, loeme ja näeme, siis on ka võimalik, et selles samas maailmas eksisteerib selliseid tuimasid tükke, keda on sarnaselt sõjakuritegude toimepanijatega samuti raske inimeseks pidada.
Jah, nagu kehtis varemgi tõsiasi, kehtib see ka nüüd – see, kes ei takista, see on osa probleemist. Kui julged peeglisse vaadata ja öelda iseendale silma vaadates, et mind on sõda ära tüüdanud, siis tuleb ka tõdeda, et oled osa probleemist. Sinust ei saa abivajaja märkajat, ammugi mitte abistajat. Kuigi see ei ole alati otseselt tajutav, on kogu sõjakoleduse tunnistajaks olemine vajalik, et tunnetada täiel määral seda ebaõiglust, mis seal sünnib, et igasugused sammud selle ebaõigluse vastu oleksid sellevõrra kiiremad. See sõda ei saa jääda meile kaugeks. Praegusel nutiajastul ei olegi see põhimõtteliselt võimalik, kui see ei ole just teadlik valik.
Kui me jääme nüüd ükskõikseks, kehitame tüdimusest õlgu ja vaatame mujale, siis minetame endas kõik selle, mis teeb meist inimese. Olemegi saavutanud oma olemise ülima vormi, muutume robotiteks, mehaaniliselt justkui elades, liikudes ja tehislikult naeratades. Ja loomulikult ei saa me siis ahastudes üllatuda, ühel hetkel ehk ise ohvriks muutudes, kui meie ümbergi toimetavad vaid tundetud robotid, kes vaatavad õlgu kehitades mujale.