Kaitseliidust, vabast tahtest ja kohustustest

Toomas Väli,
kolonelleitnant
NATO Kirdekorpus, Szczecin, Poola.
Kaitseväes 1992. aastast, Kaitseliidu liige 1996. aastast. Kaitseliidu tegevteenistuses aastatel 2014-2020.

Kaitseliidust

Kaitseliit sündis kodanike algatusel, ajal, mil üks impeerium oli kokku varisemas. Oma kodu, küla, alevit või linna oli vaja demoraliseerunud tsaariarmee sõdurite-madruste ja hiljem bolševike eest kaitsta. Eestimaalased, vaatamata oma rahvusele, usutunnistusele või sotsiaalsele staatusele, asusid Omakaitse nime all võtma “tarvitusele abinõusid vägivalla ja riisumise vastu”. Relvi osteti demoraliseerunud tsaariarmeelt, samas “laenati” või konfiskeeriti.

Pärast Saksa okupatsiooni lõppu sai senine Omakaitse selgema suuna admiral Johan Pitka ja kindral Ernst Põdderi juhtimisel 16. novembril 1918. aastal Kaitseliidu nime all. Kuna vabatahtlike mobiliseerimine rahvaväkke ebaõnnestus, muutusid Kaitseliidu üksused sisuliselt ainsaks relvastatud jõuks pealetungiva Punaarmee vastu.

Vabadussõja ajal oli Kaitseliitu kuulumine kohustuslik kõikidele meessoost Eesti kodanikele vanuses 16-60 eluaastat ning Kaitseliit täitis suurt rolli tagala julgestamisel, rindeüksuste täiendamisel ja sõjalise väljaõppe läbiviimisel. Vabadussõja järgses ülemaailmses patsifismi ja äärmusvasakpoolsuse tuhinas saadeti Kaitseliit kui organisatsioon laiali. Oma osa oli siin ka kommunistidel.

Aga kui kindral Põdder ühel 1924. aasta detsembrihommikul Ohvitseride kasiinos aega veetis, pidi ta oma mausrist hakkama kasiino akendest riigipöörajaid kommuniste tulistama. Ta ei olnud ainus: riigi kodanikud tulid spontaanselt valge käelindiga ja relvis kaitsma oma kodukohta. Seega loodi Kaitseliit taas 1924. aastal kodanike poolt oma kodu kaitseks. Seekord tegutses Kaitseliit kuni 1940. aasta sündmusteni. Väärib mainimist, et kaitseliitlased olid aktiivsed ka 1941. aasta suvesõjas kommunistide vastu.

1980-ndate lõppu iseloomustas samasugune olukord nagu 1918. aastat. Riiklik keskvõim oli lagunemas, kriminaalne maailm hakkas jagama võimupiirkondi. Mõrvade ja relvastatud röövide osakaal tõusis Eestis 1940-ndate tasemele. Kodanikud tundsid ohtu oma kodule, külale, alevile, linnaosale ja linnale. Nii nagu 70 aastat varem, koondusid vabatahtlikud omaenda algatusel Kaitseliidu allüksusteks. Ametlikult taasloodi isetekkeline Kaitseliit, seekord siis kolmandat korda, veebruaris 1990. Ja nii nagu 70 aastat tagasi “laenati”, “võeti pikaajalisele rendile” ja osteti annetuste eest relvi. Välja ilmusid ka seni laudalakas olnud Teise maailmasõja aegsed relvad. Erilise kurioosumina oli ühe Kaitseliidu maleva esimene tankitõrjerelv Teise maailmasõja aegne vene tankitõrje kahur, mis Peipsi põhjast vetelpäästjatena töötanud kaitseliitlaste poolt välja õngitseti.

Loomulikult oli ka kahtlejaid, kes pidasid Kaitseliitu liiga rahvuslikuks organisatsiooniks. Suisa vaenulikuks ja ohtlikuks organisatsiooniks. Eks see peegeldas pisut totalitaarset maailma kogenud tollaste poliitikute maailmapilti. Riigivõimul on totalitaarsetes ühiskondades vägivalla monopol. Relvastatud kodanikud on demokraatliku riigi tunnuseks ja endistes post-kommunistlikes riikides pigem ennekuulmatu kõrvalekalle. Kuid tänu Kaitseliidu mitteseotusele seniste riiklike julgeoleku struktuuridega (loe: puudusid korruptiivsed sidemed) muutus Kaitseliit 1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses organiseeritud sõjaliseks jõuks, mis segasel ajal suutis ennast kehtestada ja keda kriminaalid kartsid ja austasid.

Tuleb muidugi möönda, et segasel ajal läksid ka mõne tollase kaitseliitlase väärtushinnangud sassi ja päästikusõrm tõusis kriminaalide vastu vahest liiga kergelt. Eestis olevad okupatsiooniväed suhtusid Kaitseliitu aukartusega, sest Kaitseliit tundus olevat iseeneslikult tekkinud ja iseotsustav ning tsentraalselt kontrollimatu.

1990-ndatel Kaitseliiduga ühinemine sõltus sageli juhusest ja kättesaadavast informatsioonist. Kui ühes tehases, (üli)koolis, majandis olevate meeste ja naiste seast tõusid vabatahtlikud eestvedajad, tekkisid mitteametlikud suhtluskanalid, siis selle tulemusena loodi ka toimiv Kaitseliidu allüksus. Tuleb meeles pidada, et tollal ei olnud veel internetti, nutitelefoni või sotsiaalmeediat leiutatud ja ametlikud infokanalid (ajakirjandus, raadio ja televisioon) olid Nõukogude Liidu keskvalitsuse kontrolli all. Seega liikuski info Kaitseliidu kohta algusaegadel suust suhu ja kõrvast kõrva. Kui ei satutud sellisesse sotsiaalsesse võrgustikku, siis tõenäoliselt ei kuuldud ka Kaitseliidust midagi.

Usaldusväärsus ja eestimeelsus olid liitumisel kaks märksõna. Kui inimesel ei olnud kumbagi, siis temaga tõenäoliselt Kaitseliitu astumisest ei räägitud. Seega värbas Kaitseliit oma liikmeskonda sarnaselt nagu 1918. aastal. Eelduseks oli kahe liikme soovitus ja kinnitus, et nad teavad avalduse esitajat kui ausat isamaalist kodanikku.

Kuid segased ajad said 90-ndatel mööda ja Kaitseliidule on leitud oma roll kaitsetahte loojana ja kujundajana. Nagu 1920-30-ndatel, on Kaitseliit osa sõjalisest riigikaitsest. Algusaastate segadused ja vastasseisud, samuti küsimused „kes“, „miks“, „kuidas“ ja „milleks“ on leidnud viimase 30 aastaga oma vastused. Kaitseliit peab värbama, andma väljaõppe ligi 9000 relvastatud Eesti kodanikule. Seoses viimaste sündmustega Ukrainas tahetakse seda ülesannet kindlasti suurendada.

NATO-ga liitumise kontekstis oli muidugi palju seletamist, mis asi see Kaitseliit on ja miks sellele niigi nappi kaitse-eelarvet kulutatakse, kuid Kaitseliit sai kodanike vaba tahte väljundina oma sõjalised eesmärgid ja väljundid.

Kuna kriminaalsed gängid on õnneks minevik, siis nähakse Kaitseliitu osalemas ka tähtsündmustel (paraadid ja riiklikud tseremooniad) ning toetamas suuri riiklikke üritusi (Naiskodukaitse toitlustamas laulupeolisi). Kohalikul tasandil on Kaitseliit esimene reageerija, kellele helistatakse kohaliku omavalitsuse üksusest, Päästeametist või politseiprefektuurist, kui on vaja organiseeritud, aktiivset ja tegutsemisvalmis vabatahtlikke. Mõned näited lähiminevikust. Kaitseliit on toetanud oma riiki ja rahvast loodusõnnetuste likvideerimisel ja metsatulekahjude likvideerimisel (Pärnu üleujutus 2005. aastal, Vikipalu metsapõleng 2018. aastal), riiklike visiitide julgestamisel (EL tippkohtumine ja USA asepresidendi visiidid Tallinnas 2018. aastal, mil julgestati riiklikult tähtsat objekti), tervishoiualase hädaolukorra ajal (SARS-CoV-2 viirusega seonduvalt tagati 2019-2020 piirikontroll, testipunktide töö, toetati Terviseameti staapi jne), julgestus- ja korrakaitseoperatsioonidel (Pronkssõdur 2007. aastal).

Kaitseliit on oma põhimõtetelt ainulaadne organisatsioon, sest sarnaselt 1920-30-ndatega on ka tänapäeval Kaitseliidus olemas demokraatlikud valitud struktuurid. See tähendab, et Kaitseliidus on olemas sõjaline juhtimisahel, vastavalt auastmetele ja paigutusele sõjalises struktuuris, kus käsk ja käsutäitmine on A ja O. Kuid selle kõrval on ka kaitseliitlaste endi poolt valitavad organid. Malevkondade juhatused, malevate juhatused, Kaitseliidu keskjuhatus, Kaitseliidu keskkogu jne. Kaitseliitlaste endi poolt valitud organid ei sekku sõjalisse juhtimisahelasse, kuid nendel on kaalukas roll Kaitseliidule kuuluva vara ja varustuse hankimisel ja haldamisel, kaitseliitlaste ergutamisel ning muu kui sõjalise väljaõppe korraldamisel.

Malevkondade juhatused ja malevate juhatused otsustavad ka Kaitseliidu liikmelisuse üle. Vabatahtlikud kontrollivad niimoodi organisatsiooni alt üles. Häda maleva pealikule, kes ilma vabatahtlikega nõu pidamata otsustab näiteks alustada malevale kuuluva maatüki võõrandamisprotsessi või otsustab vabatahtlike endi liikmemaksudest laekunud maleva omatulu kulutada ilma maleva juhatuse nõusolekuta. Rahulolematus ja nurin jõuab kiiresti ja kõrgele.

Liikmelisusest Kaitseliidus

Peaaegu 25% Riigikogu liikmetest on, muuseas, Kaitseliidu liikmed. Keerulised ajad tähendavad Kaitseliidule tavaliselt suurt hulka särasilmseid vabatahtlikke. Nii 2007. aasta nn Pronkssõduri sündmused, 2008. aasta Gruusia sõja sündmused kui ka 2014. aasta Krimmi annekteerimine tõi organisatsiooni tuhandeid vabatahtlikke. 2022. aasta Ukraina sõda on taas kord Kaitseliidu ukse taha tekitanud järjekorra.

Kaitseliiduga liitumise protsess näib lihtne: täita tuleb sooviavaldus ja leida kaks soovitajat ning määratleda, kas tahetakse olla toetajaliige või tegevliige, aga Kaitseliidu liikmeks saamine on reaalselt raskem. Lühidalt: inimene, kes isegi miinimumi ei täida – ei tasu 12 eurot aastas liikmemaksu, ei osale Kaitseliidu tegevuses vähemalt 48 tundi aastas, ei osale allüksuse aastakoosolekul – heidetakse organisatsioonist välja. Kaitseliit ei ole heategevusliku klubi laadne koht, mis CV-s kaunis välja paistab.

Liitumine võtab ka teatud aja. Näiteks tehakse liituda soovijale taustakontroll, ja digipaberite liikumine maleva staabist Kaitseliidu Peastaapi, sealt edasi Politsei- ja Piirivalveametisse, ja tagasi, võtab oma aja. Kui Politsei- ja Piirivalveameti tasutakontroll tuvastab tavapärasest sotsiaalsest käitumisest suuri kõrvalekaldeid (esimese astme kuriteod ja narkootilised ained), on vastus liituda soovijale kohe kindel „EI“. On olnud juhuseid, kus solvunud inimene on Kaitseliidu ka halduskohtusse kaevanud, leides, et tema kodanikuõigusi on rikutud.

Meenub lugu, kus avalduse esitanul oli karistusregistri väljavõte nagu Tootsi paturegister. „Tormakas noorus“ – kakelungid, kiiruseületamised, pisihuligaansused, kuid need olid kõik toimunud ligi 20 aastat tagasi. Ent Kaitseliitu soovis astuda juba küps inimene, kes oli väikese ehitusfirma omanik, abielus ja kasvatas kolme last. Seega võeti kodanik Kaitseliitu vastu, kuid allüksuse ülem sai siiski ülesandeks oma uue võitlejaga aus vestlus läbi viia ja toonitada, et kui uus liige eksib, heidetakse ta Kaitseliidust halastamatult välja.

Kui esimene kadalipp on läbitud, tahaks värske kaitseliitlane nüüd kõike kohe ja kiiresti. Ja see on hetk, kus Kaitseliiduga liitunute entusiasm ja särasilmsus kas säilib või aja jooksul tuhmub. Sageli ei ole suure entusiasmiga liitunud endale teadvustanud, mis neid tegelikkuses ees ootab.

Esmalt tuleb teadvustada, et kui Kaitseliidu liikmelisus on vabatahtlik, siis organisatsioonis sees enam multifilmist tuntud kass Matrjoškini põhimõttel, et “tahan joon kisselli, tahan kuulan transistorit”, päris hästi hakkama ei saa. Kaitseliiduga liitumine tähendab kohustusi ja vastutust. Need ei ole seotud ainult ajaga, ehkki kaitseliitlase vaba aeg kuulub ideaalis ka Kaitseliidule, mitte enam ainult tavapärastele tegemistele ja toimetustele.

Vastutuse määr sõltub loomulikult ka liitumise vormist. Näiteks ei eeldata Kaitseliidu toetajaliikmelt panustamist sõjalisse riigikaitsesse, kuid ka toetajaliikme panustamine peab olema konkreetselt fikseeritud.

Et toetajaliikmeks võivad astuda ka välisriikide kodanikud, on Kaitseliidu liikmeskonnas nii Soome Vabariigi, Hispaania Kuningriigi ja Ühendkuningriigi kodanikke. Kurioosiumina oma praktikast – liituda soovis Vene Föderatsiooni kodanik. See tekitas tuult ja tormi ka vastavates organites. Toetajaliikmed ei saa niisiis otseselt osaleda sõjalises väljaõppes, neile ei saa anda Kaitseliidule kuuluvat varustust, kuid toetavates tegevustes on nad teretulnud. Reeglina kutsutakse toetajaliikme kandidaat allüksuse juhatuse ette ja juhatuse protokollis fikseeritakse selgelt toetajaliikme panus Kaitseliidu liikmena. Lihtsustatult, toetajaliikme kohus on aidata Kaitseliitu tema ülesande täitmisel oma parimate oskustega.

Näiteks sõidab üks toetajaliige vajadusel C-kategooria veoauto roolis ning vajadusel keerab nipleid ja mutreid (veoauto juhtidest ja tehnikutest on alailma puudus) või osaleb koolilaste militaarlaagris instruktorina (et mõni kooliõpilane näiteks katelokipiiritusega metsa põlema ei paneks). Teine toetajaliige suudab välikatlas maailma parimaid roogasid vaaritada. Kolmas maksab ettenähtud 12 euro asemel liikmemaksu 50 eurot aastas. Neljas aitab malevkonna aastakoosolekut läbi viia (kohv, protokolli koostamine, hääletustulemuste fikseerimine jne). Viies võidab järjekindlalt oma allüksusele au ja kuulsust, osaledes sportlaskevõistlustel, sest oskab õhk- või väikese kaliibriga püstoliga ideaalselt ringi käia (oma malevkonnale au ja kuulsuse kõrval on toetajaliige laskmises võitnud ka Eesti meistri tiitli). Loetletud ülesannete täitmine ei eelda relvakandmist ja kasutamist.

Kaitseliidu tegevliikmeks saab aga olla ainult Eesti kodakondsusega isik. Kui tegemist on tegevliikmega, siis võimalusi sõjalises valdkonnas enese arendamiseks on loomulikult rohkem. Kuna tegevliikmelt eeldatakse otsest sõjalist panustamist, peaks see seletama kodakondsuse nõuet.

Esmalt sõltub palju äsja Kaitseliiduga liitunud tegevliikme taustast. Kui inimesel on ajateenistus läbitud, leitakse malevas talle sõjaaja allüksuses sobilik koht. Kindlasti on ka erandeid, näiteks väga eksootilise erialaga (sõjalaeva madrus näiteks) reservväelasele ei pruugi maleva allüksuse koosseisutabelis olla lihtne leida täpselt sarnast ametikohta.

Kui värske tegevliige ei ole militaariaga varem kokku puutunud, tuleb läbida ca pool aastat kestev (nädalavahetusi neelav) sõdurioskuste kursus ehk SOK-kursus). SOK-kursusele saavad eelisjärjekorras pigem need tegevliikmed, kes on nõus ka lahingüksuses teenima.

Kursusele pääsemine võib olla pikk protsess, eriti siis, kui liitumine Kaitseliiduga on toimunud ajal, kus vabatahtlikke on organisatsiooni ridadesse tulnud tuhandeid. Olemasolev maleva ressurss (instruktorid, varustus) seab SOK-kursuse läbiviimisele reeglina oma piirangud. Seega, kui olete Kaitseliiduga äsja liitunud, ärge imestage, kui kursusele saate näiteks poole aasta pärast, või koguni aasta pärast. Vahepealset aega saate sisustada mõne nö pehmemal üritusel osalemisega – organisatsiooniõpe, meditsiiniõppe läbimine või õhkrelvaga laskmise harjutamine vms tegevused on täiesti võimalikud.

SOK-kursuse suur eesmärk ei ole koolitada ideaalsõdureid, vaid veenduda, et kaitseliitlane suudab pärast seda kursust ohutult edasises sõjalises väljaõppes osaleda. Suurt rõhku pööratakse kursusel relvadrillidele. Alguses väsitatakse pisut ka powerpointi esitlustega klassiruumis, kuid enamik väljaõppest peaks siiski toimuma maastikul.

Kaitseliidu tegevliikmele, kes SOK-kursuse läbinud, avaneb edasi võimalus oma sõdurioskuste arendamiseks osaleda vastava kompanii väljaõppes. Hea kompanii veedab väljas üle kümne nädalavahetuse aastas. Ja heas üksuses eeldatakse väljaõppeüritustest osavõttu. Allüksus on nagu bänd… kui osad viiulid, viled või kitarrid on puudu, siis bänd ei kõla. Samamoodi ei saa taktikat harjutada pooliku koosseisuga.

Kui lihtsa jalaväelasena maastikul „põrkamine“ (sh lahinglaskmised lahingmoonaga) hakkab igavaks muutuma, on võimalik kandideerida erialakursustele. Laskur-sanitar, kuulipildur, tankitõrje granaadiheitur, täpsuslaskur, side jne on erialad, mida malevates vastavalt vajadusele läbi viiakse. Eeldus sarnasele kursusele saamiseks on jällegi nõusolek ka pärast kursust vastaval ametikohal teenida.

Allüksuste hulk igas malevas on pisut erinev, ja seega on pisut erinevad ka erialad. Näiteks Tallinna ja Võru malevates on olemas 120 mm miinipildujad, Viru malevas 122 mm suurtükid ning need on kursused, mida kuskil mujal ei õpetata.

On agaraid kaitseliitlasi, kes tahavad kõik maailma erialakursused läbi käia. See tekitab loomulikult pisut arusaamatust nii üksuse vabatahtlikus juhtkonnas kui ka malevas. Kes Sa siis olla tahad – „Laskursanitar-täpsuslaskur-granaadiheitur-miinipildur“? Sellist ametikohta koosseisutabelis kahjuks ei ole.

Kui kaitseliitlasel on tunne, et need inimesed, kelle pagunil on mitu triipu, vinklit või mummu, ei tea tegelikult juhtimisest midagi, siis on võimalik kandideerida ka Kaitseliidu Koolis (Alu mõisas) läbi viidavatele juhtimiskursustele ning saada niimoodi endale ise peale triibud (seersant), vinklid (veebel) või mummud (lipnik, nooremleitnant). Ja jõuda arusaamisele, et need teda kunagi kasvatanud triibu-, vinkli- ja mummuvennad… tegelikult tegid asju täitsa õigesti. Ja seejärel siis juba ise juhtida 10 kaitseliitlast (jagu), 30 kaitseliitlast (rühm) või isegi 120 kaitseliitlast (kompanii). Iga mummu, vinkli ja triibuga pagunil ka vastutuse määr suureneb.

Läbi Kaitseliidu Kooli on võimalik omandada ka pedagoogilisi teadmisi, näiteks läbida instruktorikursused ja saada süvendatult ka juhtimiskoolitust. Karjäär Kaitseliidus ongi väga individuaalne. Ühtset malli on raske siinkohal välja tuua.

On mehi ja naisi, kes on organisatsioonis olnud 20 aastat ja selle ajaga näiteks tõusnudki kompaniiülemateks ja peale pilguheitu passi (vanus ei võimalda enam 20-aastastega metsa all põrgata) on pärast vastava Kaitseliidu Kooli kursuse läbimist teenimas staabiohvitseridena sõjaaja maleva staabi ametikohtadel.

On vabatahtlikke, kes on 18-aastasena liitunud ja mitu aastat väga aktiivsed, kuid läinud siis ülikooli, abiellunud, kasvatanud üles lapsed, asutanud oma firma vms. Nad on näiteks kümmekond aastat organisatsioonist eemal olnud, kuid maksnud liikmemaksu, käinud vajadusel reservõppekogunemistel ning seejärel, kui tsiviilelu saavutused on saavutatud (ülikool lõpetatud, lapsed suured, firma elujõuline), tulevad Kaitseliidu tegemiste juurde uuesti aktiivselt tagasi ja on peaaegu igal nädalavahetusel midagi tegemas – kas siis instruktorina, vahekohtunikuna õppustel, aitamas maleva tegevväelasi vajalike dokumentide vormistamisel. Mäletan siiani, kuidas joonistasime ühe pioneeriseersandiga õppuseks vajalikku pataljoni miiniväljade ja tõkete kaardikilet. Kogenud seersant oskas pioneeriasjanduses võhiklikule pataljoniülemale asju sirgelt ja selgelt seletada.

Kavalamad mehed/naised on Kaitseliitu värvanud kogu pere. Nii lähevad nädalavahetusel isa/ema allüksusega taktikaharjutusele ka perepojad ja -tütred Noorte Kotkaste või Kodutütarde laagrisse.

Mis kaitseliitlast morjendab? Esmalt peab aru saama, et värskelt Kaitseliitu astunu eeldab, et teda kaasatakse jalamaid kohe kõikidesse põnevatesse üritustesse ja ta saab kogu aasta nädalavahetused jalamaid ära sünkroniseerida oma Outlooki kalendriga. Ja et neid nädalavahetusi on võimalik vastavalt oma vajadustele sujuvalt ümber tõsta. Tegelikult see nii ei ole. Palju sõltub sellest, mis ajal Kaitseliiduga liitutakse ehk millises väljaõppefaasis malevas ollakse. Väljaõppekursuse kestel ei ole võimalik sinna uusi liikmeid sujuvalt lisada. Näitena, kui SOK-kursuse relvatunnid on läbitud ja käes on tiirulaskmiste aeg, siis äsja organisatsiooni astunuid nendele laskmistele kaasata võimalik ei ole. Sellel on ju puhas ohutustehniline põhjus – värsked liitujad ei suuda ohutult relva kasutada. Et tegemist ei ole ülikooli loengukursusega, kus poole pealt liitudes on võimalik asju järele teha ja kogu konspekti kiirkorras pähe ajamise järel siis ka eksamid sooritada. Samuti eeldab kursuse läbimine olenevalt õpitavast ikkagi ligi 80% kohalolekut. Kui kursuse ajad (nädalavahetused) on õppuse käsuga kinnitatud, siis ämma 80. juubel või lapse koolilõpupidu võivad tähistamata jääda.

Vabatahtlikkusest ja kohustustest Kaitseliidus

Kaitseliitu astuja peaks arvestama sellega, et ta ei ole unikaalne maailma naba. Üksikvõitleja e-kiri ei ole kindlasti see, mille peale jalamaid maleva staabis kõik tööd ja tegemised lõppevad, et hakata tema personaalprobleemile vastust leidma.

Kaitseliitlasele võib tunduda ka imelik, kuidas tema spetsiifilisi oskusi ei osata hinnata. Reeglina võidakse teatud erialase oskuse olemasolu suisa ignoreerida. Kui kaitseliitlasel on Kaitseliidule midagi unikaalset pakkuda, siis peab ta selle ise välja tooma, end nö ise maha müüma. Ja mitte solvuma, kui türgi keele oskusega näiteks tavalises jalaväekompaniis ei ole midagi peale hakata.

Samuti võiks olla oma suhtumises pigem rahulik ja mitte iga väiksema probleemi ilmnemisel kogu maailma ja sotsiaalmeediat sellest valjuhäälselt risustama. Maleva pealikuna mäletan juhtumit, kus noor ninatark parteilane esimest korda õppusele sattus… ja kujutage ette, öösel pimedas sai magama alles kell neli, sest laagriplats oli ette valmistamata! Ja kõigele lisaks, lahing pidi õppuse kava järgi algama kell kaheksa hommikul, aga algas alles kell üksteist. Täielik korralagedus! Vaja saata märgukiri. Tehtud-mõeldud. Nii potsataski kaitseväe juhataja, Kaitseliidu ülema, kaitseministri ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni liikmete e-kirjakasti saaga algaja kaitseliitlase esimesest väliõppusest.

Tunnistan, et ei olnud tükk aega nii palju itsitanud koos Riigikogu riigikaitsekomisjoni vana kaitseliitlasest liikmega seda e-kirja lugedes… vai, vai, vai… metsas on pime, õigel ajal ei saanud magama ja vaenlane, kuram, ei tegutsegi nagu Jaapani kabuki teatris rangelt ettenähtud stsenaariumi järgi. Kuid kodaniku murele pidin pealikuna reageerima ja seletama siis oma vastuskirjas, et kui vabatahtlik on esimest korda öises metsas, siis tundubki kogu seal toimuv siblimine arusaamatu lihtsõduri silme läbi, ja vaenlane ei tegutse isegi õppustel päevaplaani järgi.

Allüksuse ülemal ma soovitasin sellised pro bono promoüritused, kus värskelt Kaitseliiduga liitunud mehi ilma sõdurioskuste baaskursuse läbimiseta metsa viiakse, siiski hoolega enne läbi kaaluda.

Varustusega on kaitseliitlasel nii ja naa. Varustuse üle on isegi kogenud ja aastaid teeninud kaitseliitlased võimelised nurisema tundide kaupa. Kes on sõjaaja allüksuses, sellele on ette nähtud kõik see, mis kaitseväe reservväelaselegi. Kuid hankeplaanid ja kavad käivad oma loogika järgi, ja nii juhtubki, et 190 cm turske kaitseliitlane seisab nõutult laos ja sügab kukalt, sest saapaid ei ole number 47, mundri suurim variant on 176 cm ja killuvesti on ainult suuruses „M“. Eks siis toimub ost-müük-vahetus. Ja eks ka aeg annab arutust – sõbralik laoproua üritab läbi tsentraalse logistikasüsteemi saada ka saapaid number 47 ja killuveste suuruses XXXL. Seni tuleb läbi ajada sellega, mis on saadaval. Kanda uhke digilaigu asemel vana „analooglaiku“. Kuid aktiivsel kaitseliitlasel on reeglina ostetud isiklikud GoreTex saapad ja kümneid muid kalleid varustuselemente, mis elu metsas mugavaks teevad.

Relvad on eraldi teema, mis väärib eraldi artiklit. Reegel on lihtne, relva kodusele hoiule saamine eeldab teatud bürokraatlike protsesside läbimist koos vastavate relvaeksamite ja relva hoiutingimuste kontrolliga. Sõna bürokraatia juba võiks viidata sellele, et asjad ilmselt ei suju kolme päevaga? Kogenud kaitseliitlane, muidugi, on kas hankinud või kaalumas isikliku poolautomaadi hankimist, sest riigirelvale ei saa alati külge riputada kogu seda edevat tacticool-tehnikat, mis aitab 100 m pealt pisut paremini sihtmärki tabada, kui riigirelva lahtise sihikuga (muidugi Tallinna maleva vanasõna ütleb, et hangi mis sa hangid ja harjuta mis sa harjutad, Lõuna malevkonna veteranid lasevad vana vintpüssiga sinust ikka lõdva randmega täpsemalt).

Siin, muidugi, on huvitav rääkida ka varustuse hooldusest. Riigi antud varustust tuleb samamoodi korras hoida nagu iseenda eurode eest muretsetud varustust. Teinekord kipub see kaalukauss enda poole viltu olema. Riigi varustus maksab ka raha. Seega, kui midagi kaob, siis tuleb see asendada või halvimal juhul kinni maksta. See kehtib ka näiteks riigi sõidukite kasutamise kohta – oled avariis süüdi, tuleb tasuda omavastutus. Kui midagi juhtub, siis on mõistlik ikka sellest ette kanda… kõigil on selle võrra vähem hiljem paberimäärimist, sest kadunud asja leiab võib-olla kohe üles ja mõne katki läinud autolaterna saab kiiresti asendada.

Individuaalvarustuse korrashoiule lisaks tuleb tegeleda ka allüksuse varustuse korrashoiuga. Nii et kui õppus lõppeb pühapäeval kell kaks pärastlõunal, siis minema saab alles võib-olla kell kuus õhtul. Allüksuse telgid on vaja puhtaks kloppida, kuivama panna, relvad on vaja hooldada, autod on vaja puhtaks küürida ja tankida. Sest kogenud kaitseliitlane teab, mis on varustuse hooldamata jätmise tagajärjed: hallitanud „observatooriumi“ telk (ehk läbi aukude võib tähistaevast imetleda), roostes relv, mis annab tõrkeid, või auto, mille ukse avamisel kukuvad välja suvalise tanklaketi kohvitopsid ja kabanossi paberid või mis jääb keset maanteed seisma, sest kütus on otsas.

Argument, et olen vabatahtlik ega pea seda tegema, ei päde. Kui sa ise oma varustuse, relva, telgi ja auto eest ei hoolitse, siis ega „keegi teine“ neid asju ka ära ei tee. Malevas ei ole eraldi autopesijat või prahikoristajat. Eriti suur vastutus on siinkohal jällegi kõigil triibu-, vinkli- ja mummumeestel ja -naistel, kes peavad oma isikliku eeskuju ja veenmisjõuga kogu hooldustsükli pärast õppust läbi viima. Kui oled vabatahtlik kompanii tehnik, siis Tallinna maleva Toompea malevkonna näitel veedab tehnik kõik oma vabad õhtud, mõni tööriist käes, auto all, peal või küünarnukke pidi mootori sees.

Eriti suur vastutus on nendel kaitseliitlastel, kes peavad kogu üksuse varustust ise haldama. Sest kord aastas on vaja läbi viia aastainventuur ning kogu vara kohta peab olema selge ülevaade – kellele, kui palju ja mida on välja antud, mis on laos alles ja mida vaja juurde tellida. Virin, et olen vabatahtlik ega pea seda tegema, on siinkohal täiesti kohatu. Oled võtnud vastutuse allüksuse ees, siis tee seda. Kui motivatsioon on nullis, on esimene veebel valmis kindlasti läbi viima üldfüüsilisi protseduure (kätekõverdused jms) motivatsiooni leidmiseks.

Korraliku eestimaalasest individualistina ootab loomulikult ka kaitseliitlane, et tema isiku vastu tuntakse kogu aeg huvi. Päris nii see ei ole. Kui sind on kaks-kolm korda personaalselt kuhugi kutsutud ja sa ei ole suutnud leida võimalust osaleda, siis ilmselt neljandat ja viiendat korda enam ei helistata. See kõik sõltub muidugi ka vabatahtlikest pealikest. Kuid kui oled oma allüksuse e-kirja postiloendis sees, tuleb pakkumisi väljaõppes ja muudel üritustel osaleda iga nädal kolm-neli tükki. Ole ainult mees/naine, anna endast ise teada ja ole kohal õigel ajal, õiges kohas, õige varustusega. Muuseas, soovitan ka saabunud e-kirju ja dokumente enne täpsustavate küsimiste esitamist (“saada vastus” nupu vajutamist) hoolega lugeda. Reeglina on seal suur hulk vastuseid juba olemas, ent diagonaalis lugedes sageli kahe silma vahele jäänud.

Lõpetuseks. Kaitseliiduga liitumine annab kindlasti rohkem, kui vaba aega võtab. Lihtne matemaatika ütleb, et 12 euro eest laseb mõni kaitseliitlane paari tuhande euro eest teravat laskemoona lasketiirus. Ole ise aktiivne, leia need tegevused, mis on sulle südamelähedased, suru alla oma individualistlik uhkus. Ja sa leiad väga hea seltskonna, kuhu sulanduda, kes iga päev annavad endast tsiviilis parima ja nädalavahetustel veelgi enam oma kodumaa hüvanguks.

Olla kaitseliitlane on väga sümboolne selleski mõttes, et oled kaitseliitlasena vandetõotuse andmisel sisuliselt esmakordselt tõotanud olla ustav Eesti Vabariigile. Seesugune truudusetõotus on midagi sarnast keskaegse rüütli omaga, kes on vandunud truudust oma kuningale.