Esmapilgul võib tõesti tunduda, et vilistaks nende poliitikute peale, kelle väljaütlemised näitavad eelkõige nende enda madalat taset. Katsuks kuidagi nii, et ei tee välja sellest, kuivõrd nende räuskamine haiget teeb ja solvab. Muidugi võiks, lootuses, et äkki eiramine ja pilgu mujale suunamine taltsutab neid, ehk hakkab neil sellest piinlik. Paraku, me teame seda, ei avalda vaikimine neile mingit mõju, pigem võib juhtuda, et nad isegi naudivad seda, kuidas neile ei julgeta vastu astuda.
Väga võimalik, et neid kehutab veel ka teadmine, et avalik vaikimine annab meile ebasõbralikele kanalitele võimaluse laiendada need väljaütlemised kogu rahvale – eestlased ju vaikivad ja on sellega nõus. Ei saa olla, et poliitikud, kes kasutavad oma solvangute ning valeväidete avaldamiseks kõrget Riigikogu tribüüni, ei tea, et nende esinemised on tänuväärne materjal Vene riigimeediale. Nad teavad ja arvestavad sellega! Kas tõesti ainult selleks, et mobiliseerida peatseteks Riigikogu valimisteks enda selja taha võimalikult suur hulk vene valijaid, ka neid, kes toetavad Putini sõda maailmaga? Raske uskuda, et see on nende ainus ülesanne.
Häbelikult silmi mujale pöörates ja vaikides oleme tegelikult valede ja solvangute toetajad. Tegelikult on ju ka see seisukohavõtt. Väga sageli tähendab vaikimine just nimelt põhimõttelist nõustumist, mida on võib-olla pisut piinlik avalikult tunnistada.
Täna, kui Ukrainas on kaalukausile seatud meie kõigi, põhimõtteliselt kogu demokraatliku maailma saatus, näitab selline silmakirjalik vaikimine tegelikult seda, kes on kes.
Igasugune võõraviha õhutamine, meie eest võitlevate ukrainlaste halvustamine ja sõjapõgenike solvamine tähendab otseselt vaenlase positsioonidele asumist. Sõjas ei ole võimalik seista kahe rinde vahel, tuleb selgelt ja kõigile mõistetavalt välja öelda, kelle poolt või kelle vastu tegelikult ollakse. Nii on ka ausam.
