Muidugi võib visata nalja, et esimesed kevadekuulutajad on mootorratturid või isegi löökaugud sõiduteedes, aga kahjuks kuulutab kevade tulekut ka lume alt välja sulanud prügi kraavides, muruplatsidel ja metsaservades.
Kui muidugi eriti aus olla, ei ole ma veendunud, kas see prügi on lume alt välja sulanud või on see sinna loobitud pärast sulamist. Aga seal see on. Võin telefonist isegi pilti näidata, kuigi vaevalt keegi selles kahtleb.
Taimkate ei ole praegu veel lopsakas ning rohelised lehed mahavisatud prügi ära ei varja. Kui kihutada autoga mööda maanteed, võib üsna kergelt see laga jääda märkamata. Vaatad aknast välja küll, aga iga üksikut kilejuppi või paberitükki hoo pealt ei märka. Hoopis teine tera on siis, kui sama maantee ääres jalutada. Siis jääb metsaalune silma kogu oma “värvikirevuses”. Ja vaatepilt ei ole loomulikult kaunis – õllepurgid, kiirtoidupakendid, sigaretikonid, väikesed läbipaistvad kilekotid. Kõik üksteise kõrval reas, nagu see olekski nende loomulik elupaik, kuigi tegelikult on nende koht hoopis pakendikonteineris või prügimäel.
Minule paljastus selline vaatepilt hiljutisel jalutuskäigul mööda Juuru ja Rapla vahelist sõiduteed. Korra käis peast läbi ka mõte, et sealsamas on ju jäätmejaam. Ehk puhus tuul kogu prügi sealt metsa äärde? See mõte kadus muidugi kiiresti. Silme ette tulid hoopis pildid autoga kihutavatest noortest, kes haarasid kiirtoidurestoranist burgerid kaasa, sõid neist kõhu täis ja viskasid paberi sõidupealt aknast välja. Erakordselt mugav ju. Ja nüüd saavad seda vaatepilti “nautida” kõik, kes seal tee ääres jalutavad või bussipeatuses bussi ootavad.
Aga sügavam probleem ei peitu muidugi nendes üksikutes asjades, mis on aknast välja loobitud. Jätkuvalt elab ka mentaliteet, et odavam on viia olemprügi metsa alla kui sellest vabaneda korrektsel viisil. Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK teatas aprilli alguses, et 2021. aastal koristasid nad riigimetsast 152 tonni prügi. Loomulikult on tegemist hiiglasliku numbriga, kuid varasematel aastatel on see olnud veel suurem.
RMK teate juurde käis ka peametsaülem Andres Sepa kommentaar: “Kätte on jõudnud igal kevadel korduv aeg, mil meie kodumetsadesse maha jäetud kulunud talverehvide kõrval hakkavad lume alt välja sulama ka ehitus- ja olmejäätmed. Kaugemalt vaadates ei mõista, kas õitseb seal sinilill segi ülasega või särab puude vahel siiski kellegi majapidamisest ülejäänud „varandus“. Ei ole meeldiv, kui sirutad käe sinililli korjama ja põrkud halli ollust täis räpase taaraga või kaasajal ka näomaskiga. Olukord metsades näitab paraku endiselt, et peame prügi koristamise tööga jätkama ka edaspidi.”
Lapsepõlves oli üks minu lemmik pildiraamat “Laste geograafiaentsüklopeedia”. See erksate kollaste kaantega raamat seisab raamaturiiulis siiani. Metsade reostamise temaatika jõudis minuni esmakordselt just selle veergudelt. Koolis räägiti looduse hoidmisest juba algklassides. Tuli teha klassi ees ettekanne, miks ei tohi prügi maha visata. Mäletan, et info hankimiseks pöördusin just selle erkkollase raamatu poole. Nüüd on metsa ääres jalutades kahju näha, et kõik inimesed ei olegi pidanud juba algklassides endale selgeks tegema, miks ei tohi prügi metsa alla visata.
