Juhtkiri: Paralleele 15 aasta tagant

Pronkssõduri teisaldamise 15. aastapäeval on mõistlik hetkeks peatuda ja tõmmata paralleele toonaste ning praeguste sündmuste vahel. Ilmselt pole vajadust täpsemalt meenutada mitmel pool Eestis lahvatanud rahutusi – me pole neid unustanud. Vähem mäletatakse ehk seda, et tegelikult olid need Moskvast dirigeeritud provokatsioonid ajastatud rohkem 9. mai tähistamisele.
Õhus oli reaalne oht, et venelased saadavad sõdurid Eestisse siinseid kaasmaalasi kaitsma. Muidugi on see praegu pelgalt teoreetiline oletus, sest midagi sellist ei juhtunud. Kuid kui meenutada, et venelased olid lõpetamas Tšetšeenia sõda ja tungisid vähem kui aasta pärast kallale Gruusiale, siis tuleb arvata, et me olime siiski üsna lähedal oma teise iseseisvusaja kaotamisele. Muidugi võib väita, et sellistel oletustel ei ole põhja all, et Eesti oli juba NATO liige ja liitlased oleksid meid kaitsnud. Kas ikka oleksid?
Meenutame, et Venemaa president Putin kuulus veel maailma tugevamate klubisse ja teadis väga hästi, et uut maailmasõda ei ihalda Läänes keegi ning mingi pisikese riigikese pärast tüli üles ei võeta. Isegi praegu, kui Venemaa on täismõõtmelise sõjaga strateegiliselt hoopis olulisema Ukraina kallal, ollakse abi andmisel ja väljaütlemistes jätkuvalt väga ettevaatlikud. 15 aastat tagasi päästsid meid Ukraina saatusest kaks asja: esiteks see, et Eesti valitsus reageeris võimalikule ohule ootamatult resoluutselt, ja teiseks tõsiasi, et Vene armee ei olnud veel valmis riskiks minna kokku NATO-ga. Seda võimalust ei saanud päriselt unustada.
Nüüd, pronksiöö aastapäeval, peame veel tõsisemalt suhtuma igasugustesse provokatsioonidesse (ka neisse, mille taga on mõni kuraasikas või lihtsalt rumal meie enda rahvuskaaslane). Oleks naiivne arvata, et Venemaa on Ukrainaga liialt seotud märkamaks, mis kaugemal sünnib. Ta on nagu nurka surutud loom, kes on valmis uuesti ründama. Vene välisminister Lavrov just ütles, et ei välistaks enam III maailmasõja võimalust…