Tiit Terik, kultuuriminister (Keskerakond)
Statistikaameti andmetel käib raamatukogus iga teine Eesti elanik. Just seepärast võivad eestlased end ligi 900 raamatukoguga nimetada mitte ainult laenutaja-, vaid ka lugejarahvaks. Nõnda on rõõm, et kultuuriministeerium otsustas esimest korda teema-aastate ajaloos pühendada 2022. aasta just nimelt raamatukogudele. Kuid milline siis on ikkagi raamatukogude tänapäev ja tulevik?
Mõneti segastel aegadel täidab raamatukogu justkui ühiskonna eri gruppide tasakaalustaja ja ühendaja rolli. Loomulikult on igal lugejal individuaalsed eelistused, kuid printsiibis ütleme raamatukogudes kollektiivselt lahti ühiskondlikust staatusest, sest raamatud teadupoolest ei küsi vanust, sugu või ametit. Seepärast võib raamatukogu nimetada üheks viimaseks demokraatlikuks ruumiks, kus kehtivad käsikäes arvamus- ja valikuvabadus.
Teisest küljest seisavad raamatukogud tänapäeval silmitsi olukorraga, kus neid sageli võetakse liialt iseenesestmõistetavana. Ehk just seetõttu, et nad paiknevad alati kusagil käe-jala ulatuses ja on meie lähedal pidevalt olemas. Samas ei ole raamatukogud täna pelgalt enam kodud raamatutele – nad on kogukonna ühendajad.
Osas maapiirkondades kannavad raamatukogud lisaks põhitegevusele ka mitme sotsiaalse teenuse pakkuja rolli. Näiteks Paikuse raamatukogu leidis hiljuti olulise viisi, kuidas pakkuda enda kogukonnale veelgi rohkem väärtust. Nad avasid Soome eeskujul õmblemistoa, kus kõik soovijad saavad nüüdsest teostada kõikvõimalikke näputöid. Aga ka suuremates keskustes on teenusevalik mitmekesistunud. Tallinna keskraamatukogu pakub lisaks raamatutele ka võimalust laenata lauamänge, spordivahendeid, muusikainstrumente ning isegi tööriistu.
Alahinnata ei saa ka mitmeid raamatukogude pakutavaid huviringe ja klubisid, alates maletamisest, lõpetades keeleõppega. Nagu ütles ka tänavuse teema-aasta projektijuht Liina Valdre: „Raamatukogu kui iseseisva ruumi tähtsus kindlasti ei kao, isegi kui osa sellest kolib internetti.”
Ees ootab digipööre
Siiski on tänaseks raamatukogude funktsioonid teisenemas: info hoidjast liigutakse nõustajaks, suunajaks ja harijaks. Paljudes riikides on raamatukogud muutunud kogukonna kompetentsikeskusteks. Näiteks Helsingis ja Aarhusis on raamatukogud ilmekalt näidanud, et need on ka õppimise, huvitegevuse ja vaba aja veetmise kohad. Koroonapandeemia kontekstis on nii mõnigi raamatukogu tööinimese jaoks muutunud kaugtöö tegemise kohaks. Sealne keskkond loob hea võimaluse segamatult mõnda olulist tööülesannet täita. Ent siiski võime naaberriikidega võrreldes öelda, et Eestis on raamatukogude rolli oluline laienemine veel ees.
Kõigi nende muutuste kõrval vajavad raamatukogud digipööret, mis lihtsustaks teenuste kasutamist ja kättesaadavust. Ehkki juba praegu piisab raamatu laenamiseks kõigest paarist hiireklõpsust ning kirjandusteos ootab lugejat raamatukapis, ei tohiks tähelepanuta jätta tänapäevaste digivahendite ja hädavajalike arvutiprogrammide soetamist. Mõelda vaid, milline väärtus oleks raamatukogul, kui seal saaks piisava võimekusega arvutis monteerida väikese lühifilmi või kujundada vajaliku plakati. Seejuures võiksime üha enam liikuda ka suunas, kus kasutame ühist infosüsteemi, mis omakorda võimaldaks Eesti muuta üheks teeninduspiirkonnaks.
Rohemajandus ja raamatukogud
Maailmas, sealhulgas Eestis on keskkonnaküsimused järjest aktuaalsemad ning roheline mõtteviis üha populaarsem. Jagamis- ja rohemajandus on raamatukogude toimimisele olemuslikult väga lähedased. Kui varem võis inimestel olla harjumus osta iga raamat endale koju, siis nüüd on nii mõnedki enda jaoks avastanud raamatukogu.
Lugejana ei saa me alahinnata e-raamatu osakaalu rohelise mõtteviisi kultiveerimiseks ja ökoloogilise jalajälje vähendamiseks. 2020. aasta eriolukorra ajal avas Tallinna keskraamatukogu kõigile Eesti elanikele ligipääsu e-raamatukogule ELLU. Kuigi raamatu käes hoidmisel on kindlasti omaette emotsionaalne väärtus, pakuvad aina kiirenevas maailmas ka audioraamatud arvestatavat alternatiivi kirjandusteostest osa saamiseks.
Loodan väga, et ka need, kellel kadus pandeemia ajal raamatukogus käimise harjumus, leiaksid taas sinna tee. Muutuvas maailmas mõjuvad just nimelt raamatukogud ebakindlatel aegadel püsivate ja turvaliste kultuurikantsidena. Ja nagu kirjutasin teema-aasta alguses raamatukoguhoidjatele: avalikud raamatukogud on nagu mesilastarud, sinna kogutud-korjatud raamatud aga nagu vaimumeega täidetud kärjed. Raamatukoguhoidjaid võib omakorda võrrelda mesinikega, kes oskavad hinnata kogudesse talletatud vaimuvara väärtust ning seda vaimujanulistele soovijatele jagada.
Raamatukogude aasta on edukalt käima läinud. Esimese kolme kuuga on Eesti raamatukogudes tehtud kokku 2,69 miljonit laenutust – võrreldes 2021. aasta esimese kvartaliga on olnud laenutusi juba 55 000 võrra enam. Kõige enam laenutusi maakonna ühe elaniku kohta on Võrumaal, Tartumaal, Hiiumaal, Põlvamaal ja Lääne-Virumaal.
Nõnda kutsun teid kõiki üles – avastagem kogudesse talletatud vaimuvara ja külastagem raamatukogusid!
