Juhtkiri: Poliitikud muidugi vahendeid ei vali. Aga võiks.

Esmaspäeval Vikerraadio päevakommentaaris lastetoetuste mõjust rääkinud halduse ekspert Külli Taro ütles muu hulgas veel, et teadmiste kõrval on demokraatlikus ühiskonnas oluline roll ka väärtuspõhisel ehk maailmavaatelisel otsustamisel. Lisaks tuleb arvestada huvisid nagu erakondade olemuslikku huvi võimule püüelda. Aus ei ole aga see, kui räägitakse tõenduspõhisest poliitikakujundamisest, kuid tegelikke otsuseid tehakse üksnes ajendatuna uskumustest, maailmavaatest või huvidest.
Nii on. On siiski raske uskuda, et poliitikud, kes täna Riigikogus justkui laste heaolu pärast kemplevad, ei tea, kuidas asjad tegelikult on. Neile ei saa ju teadmata olla, et Eestis on juba praegu lastele ja peredele mõeldud teenuste püsikulude katmisega raskusi. Seda probleemi pelgalt toetuste tõstmisega ei lahenda. Nõnda ongi eksperdil õigus küsida: „Mis kasu on otsese lapsetoetusena kätte makstud piskust rahast, kui häid õpetajaid koolides ei ole ning arstiabi pole kättesaadav?” Kui teised praegu lastetoetuse nimel valitsust kukutavad erakonnad ehk tõesti käivad silmaklappidega ega tea, milline on tegelik olukord, siis sotsiaaldemokraadid, kes väidetavalt tõe, õiguse ning hädasolijate eest seisavad, võiksid ju Riigikogu kõrgustest püüda ka kogu Eestit näha. Seda enam, et võimalikus uues valitsuses (selles, mida püütakse praegu kokku panna) neile niikuinii kohta pole ette nähtud. Seda enam, et lõpuks peavad nad ikkagi tagajärgede eest teistega koos vastutust jagama. Aga no muidugi, siin Vene piiri ääres on sotsid ikka rohkem lõhkujad kui ehitajad olnud. Seda ka enne eelmist suurt sõda. Ja vahepealsed aastad pole neile justkui midagi õpetanud.
Inetu on selle loo juures aga eelkõige muidugi see, et võimuvõitlust kaetakse praegu justkui laste huvidega. Piinlik.