Lauri Läänemets, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees
Oleks vaid taskukohast elamispinda ning leiaks korraliku palgaga töö, siis koliks kohe maale. Sellist mõttekäiku on viimastel aastatel korduvalt kuulnud inimestelt, kes tahaksid linnatolmu maha raputada. Sageli ei saa maale või ka mõnda väiksemasse linna kolimisele takistuseks siiski mitte väärt töökoha puudumine, vaid hoopis elukohtade nappus. Maapiirkondades pole kõhnema rahakotiga inimestel juba aastaid olnud võimalik endale maja ehitada või renoveerida või siis kodu osta, sest pangad ei anna lihtsalt laenu. Üüriturg aga enamikes kohtades kiratseb või hoopis puudub.
Suuremates linnades on seevastu pangalaenu lihtsam saada, kuid sealsed kinnisvara ja ka üürikorterite hinnad on võrreldes sissetulekutega eest ära rebinud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestis nii majade kui ka korterite müügi- ja üürihinnad kerkinud kui pärmi peal. Üürihinnad on tõusnud 171 protsenti ja müügihinnad 156 protsenti, millega oleme Euroopa Liidu riikide seas selge liider. Neis numbrites ei kajastu viimase poole aasta hinnasööstud. Ukraina sõda ja ilmselge vajadus majutada siia jõudnud sõjapõgenikke on need ammu teada probleemid vaid teravamalt esile toonud. Paneme siia otsa veel ka ehitushindade ja ka kõige esmavajaliku – toidu, energiahindade, kütuse pöörase kallinemise.
Ja nii olemegi olukorras, kus järjest enam on neid inimesi ja noori peresid, kes kõrgete hindade, aga ka üürikorterite nappuse tõttu ei saa endale kodu lubada. Oma kodu on Eestis isegi ilma kõrge inflatsioonita muutumas luksuseks. Seda nii maal kui ka linnas. Keskmise palga saajal vajuvad täna kinnisvaraportaalides üürihindasid nähes käed jõuetult rippu. Viimaste kuude jooksul on need kasvanud 15-20 protsenti, kusjuures suurem hinnahüpe puudutab just odavama otsa kortereid. Tegu on selgelt turumoonutusega, kus riik ei tohiks pealtvaatajaks jääda. Eestis elab praegu üüripindadel viiendik inimestest, kusjuures avalikule sektorile kuulub vaid 1,7 protsenti eluasemetest. Samal ajal on Euroopas keskmiselt 18 protsenti elamispindadest riigi või munitsipaalomandis.
Väidan, et elukohtade kättesaamatusest on saanud tõsine sotsiaalmajanduslik, aga ka demograafiline probleem, mis takistab kogu Eesti arengut. Noorte ligipääs eluasemeturule on üha enam sõltuv vanemate rahakotist või laenugarantiidest, millele paljud ei saa toetuda. Nii jäädakse pikalt vanematekoju elama või minnakse hoopis välismaale. Selle taha jääb pahatihti ka pere loomine ja laste saamine, mida aina edasi lükatakse.
Maapiirkondades valitsev elukohtade puudus, seda eriti kaasaegsete elukohtade osas, sunnib noori lahkuma ning piirab kohapealset ettevõtlust, sest tööjõudu lihtsalt pole. 2019. aasta Inimarengu Aruanne tõdes, et kuigi 45 protsenti Eesti inimestest elab väljaspool Harju- ja Tartumaad, ehitatakse uusi korterelamuid mujale ülivähe. Riik pakub küll noortele peredele ja maapiirkondadele Kredexi käendust, kuid selle efekt on ära kadumas. Palkadest kiiremini kerkivad eluaseme hinnad on pikendanud sissemaksuks vajamineva raha kogumise aega mitmete aastate võrra.
Mündil on veel see külg, et arvestatav hulk inimesi on sunnitud elama halbades, lausa tervistkahjustavates tingimustes. Riigi puudulik, et mitte öelda olematu eluasemepoliitika suurendab ühiskonnas ebavõrdsust ja tõrjutust. See aitab kaasa sellele, et jõukad ja väikese sissetulekuga inimesed koonduvad üha enam eri piirkondadesse, mis omakorda ohustab sotsiaalset stabiilsust. Oma kodu soetamine ei ole mitmetes kohtades enam jõukohane ka keskklassile.
Seetõttu kutsusid sotsiaaldemokraadid Kaja Kallase Riigikogu ette, et peaminister selgitaks, mida kavatseb valitsus elamispindade, sealhulgas üürikorterite parema kättesaadavuse tagamiseks teha. Mai keskel teatas valitsusjuht meie arupärimisele vastates üsna kõrgilt, et tema on turumajanduse usku ja see küsimus jäägu turu reguleerida. Sellise vastusega ei saa leppida. Eluase, katus pea kohal on üks inimese baasvajadusi, meie kliimas lausa inimõigus. Kallasele teadmiseks, et ametlikult on riigi eluasemepoliitika eesmärk „tagada eluaseme kättesaadavus Eesti elanikele“. See on kirjas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehel.
Veel kord – nii tõsisest ühiskondlikust valukohast ei tohi mööda vaadata. Turu tasakaalustamiseks on mitmeid meetmeid. Sotsiaaldemokraadid on teinud ettepaneku suurendada riigi toetust vanade kortermajade renoveerimiseks. Ja kindlasti tuleb taaskäivitada riiklik üürielamute programm, mille sotsiaaldemokraadid kunagi algatasid ja mille rahastamise eelmine valitsus ära lõpetas. Eestis ehitati selle hädavajaliku programmi toel paarkümmend üürimaja. Oluline on ka täiendav omavalitsuste toetamine, kelle vastutada on ukrainlastest sõjaohvritele elamispinna leidmine.
