Taban end ikka ja jälle mõttelt, kui raske on tänapäeval lapsevanem olla. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas naabermajade lapsed kokku said, et kortermajade vahel keksu mängida ja kiikuda. Kellelgi meist polnud mobiiltelefoni ja ka koduaknast polnud meid tihtipeale näha. Me saime ilma täiskasvanute pilguta aega veeta ja ise otsuseid langetada.
Ma ausalt öeldes ei mäleta kuigipalju vestluseid oma tunnetest. Pigem eeldati lastelt, et nad üleliia lärmakad ei oleks ja seda neile ka öeldi. Meie vanemad tegid tööd, kasvatasid köögivilju ja elasid ka oma elu. Me olime hoitud ja samas parasjagu iseseisvad.
Paljud, kui mitte kõik need asjad on täna kas mõeldamatud või vähemalt saavad halvakspanu osaliseks. Ei ole kahtlust, et selline lapsepõlv andis täiskasvanuellu kaasa nii mõndagi head ja ka halba.
Mõistagi oleme vahepeal aju arengu osas palju targemaks saanud ja oskame ehk paremini oma sõnu ja teguviisi valida. Ja selle tulemusel on ka laste kasvatamine märkimisväärselt muutunud. Aga mul on tunne, et minu vanemad ei tundnud nii suurt survet olla täiuslik lapsevanem, kui minuealised seda täna tunnevad.
Kuskil õhus ripub pidevalt ähvardus, et iga vale liigutus võib rikkuda lapse tuleviku. Kuskil on alati keegi, kes on valmis iga väiksemagi pisut teistmoodi otsuse peale teatama, kuidas see last kahjustab. Küsimus ei ole enam mitte selles, kas sa karistad oma last füüsiliselt või mitte, vaid selles, kas tema esimene lusikatäis toitu tuli purgist poeletil või oma aias mahekasvatatud kõrvitsast. Küsimus on selles, kas sa soojendasid selle toidu mikrolaineahjus või pliidi peal ja kumb neist toidu vitamiinisisaldust rohkem mõjutab.
Iga lapse elu aspekt tuleb lahendada õigesti, sest vale otsus võib jätta jäädava jälje. Kuidas lahendada lastevahelised probleemsed olukorrad nii, et kõigi enesekindlus sellest lööki ei saaks? Kas sa lubad lastel multikaid vaadata ja kui kaua lubad? Kui kaua sai laps rinnapiima, kas sa ikka kannad teda enda küljes pakkumaks võimalikult palju lähedust? Kas sa ostad oma lapsele jalanõud, mis talle jalga lähevad, või hoopis barefoot-jalanõud, mis toetavad jala loomulikku asendit ja liikumist? Ega sa ei ütle mõnikord oma lapsele „Ära nuta” või „Kõik on korras”, mis muudavad tema tunded tühiseks?
Muidugi on mõistlik püüelda selliste tegude ja sõnade poole, mis väikeseid inimesi tema kasvamise teekonnal võimalikult palju toetaks. Aga selle käigus on oluline ka lapsevanem. On oluline teada, et mikrolaineahjus soojendatud toidukord ei riku last terveks eluks. Täpselt samamoodi, nagu kord väsinuna pisut liiga ärritunult öeldud „Ära nuta” ei tähenda automaatselt, et su laps ei suuda täiskasvanuna oma tunnetega toime tulla. Me ei ole lapsevanematena täiuslikud ja vaevalt õnnestub meil ka oma lapsed täiuslikeks inimesteks kasvatada. Aga eks see kõla ahvatlevalt küll. Teen kõik õigesti ja selle tulemusel kasvab elu ja selle raskustega suurepäraselt toime tulev inimene. Elu vist päriselt nii lihtne ei ole. Seega, ehk võiksime ka lapsevanemad selle rusuva vastutuse alt pisut vabamaks lasta.
