Kirjandusliku Raplamaa ringreis tutvustas kultuurilugu laiemalt

Raamatukogude aasta puhul korraldatakse Raplamaal kirjandusliku Raplamaa bussiekskursioone, mille eestvedaja on Rapla keskraamatukogu. Esimene neist oli 16. juunil, hõlmates Rapla, Juuru, Mahtra, Järlepa, Kohila ja Hageri piirkondi.

Päeva jooksul jagasid kolm giidi, Kaja Tammar, Aili Normak ja Virve Õunapuu infot kohalike kirjanike kohta, kuid puutumata ei jäänud ka teised kultuurilooliselt tähtsad isikud, paigad ja hooned ning kuulda sai huvitavaid legende.

Hommikul võttis Rapla pastoraadi eest enam kui 30-liikmelise grupi oma tiiva alla keskraamatukogu raamatukoguhoidja Kaja Tammar. „Loodame korraldajatena, et peale Rapla kuvandiks kujunenud Ehinite kirjandusperekonna jääb täna mõni teine nimi veel meelde,” sõnas Kaja. Seepärast ei peatunud ta väga pikalt Ehinitel, mainides ära Andres Ehinile pühendatud pingikobara ja lugedes ette Andrese ainsa Rapla-teemalise luuletuse.

Pikemalt peatus Kaja kirikuõpetajatel, rääkides esmalt Carl Eduard Malmist, kes muutus juba oma eluajal legendiks. Tema teost „Rapla kirik Harju maal” saab lugeda esimeseks kodulooliseks raamatuks Rapla kohta. Päev enne ekskursiooni luges Kaja seda raamatut ja ütles, et see on vaimustav, kuidas Malm on kirjeldanud kirikut ja selle aeda ning andnud ka väärtuslikku statistikat Rapla valla ja külade kohta.

Järgmine pikaaegne hingekarjane oli Joosep Liiv, kelle lellepojad olid Jakob ja Juhan Liiv. Viimatimainitu käis Joosepil ka tihtipeale külas. Joosepil endalgi oli hea luuleand.

Veel mainis ta kirikuõpetajaid Evald Saagi ja Esra Rahulat ning organiste Enn Võrku (kes on peamiselt tuntud koorilaulu „Eesti lipp” heliloojana) ja Hugo Lepnurme.

Jõe tänav on kultuuritänav

Peale pastoraadi tegime väikese peatuse promenaadi ja kiriku vahel oleva mälestusmärgi juures, mis on II maailmasõjas hukkunute ja 1905. aasta terroriohvrite ühishaud. Saime teada, et kui 1960-ndatel hakati riigimaja ehitama, tuli välja sõjaohvrite ühishaud. 1967. aasta suvel kamandati ühel hommikul kommunaali mehed luid kokku korjama, mis lihtsatesse kastidesse pandi ja ilma tseremooniata maha maeti. Mehed ei teinud oma tööd korralikult, sest ka hiljem on riigimaja juurest luid leitud. Nendega ei ole midagi tehtud, nii et pole imestada, kui mõni rahutu sõdurpoisi vaim seniajani riigimaja koridorides ringi kondab.

Väikese peatuse tegime aadressil Viljandi mnt 3, kus 1913. aastal pandi alus Rapla kroonualgkoolile, mille juhataja oli Anton Künnapuu, Marju Lauristini vanaisa. Kaja luges Lauristini raamatust „Punane ja sinine” ette lõigu, kus ta kirjeldab oma vanaisa.

Põgusalt peatus ta majal, kus Raimond Valgre oma lapsepõlve veetis, ja sõnas Jõe tänava kohta, et seda võiks nimetada ka kultuuritänavaks, kuna seal on elanud näitleja Märt Avandi, keeleteadlane Jüri Viikberg, kirjanik Ervin Õunapuu, laulja Anne Veski ja praegu elab seal spordiajakirjanik Donatas Narmont.

Raplas on elanud ka tippkorvpallur Mihkel Tiks, kes on oma autobiograafilise sarja esimeses raamatus „Mängumees” pühendanud esimesed 100 lehekülge Raplas veedetud lapsepõlve kirjeldamisele.

Bussisõit läbi Rapla kulges pead ühele ja teisele poole keerates, kuna Kaja näitas maju, kus üks või teine kirjanik/luuletaja elanud või elamas. Nähtud said Ehinite kodu, Kairi Tilga (kes on Eduard Vilde kirjad raamatuteks kokku pannud) lapsepõlvekodu, Vesiroosi kool, kus käinud kohapärimuse uurija Jüri Metssalu ja noortekirjanik Ene Sepp, kooliraamatute koostaja Ants Tammari kodu (kus üles kasvanud ka neli raamatut välja andnud Mari Tammar) ja kirjanik Piret Bristoli kunagine kodu.

Kuid Kaja mainis ka neid kirjasõnaga seotud inimesi, kelle kodudest me ei möödunud: Margus Mikomägi, Avo Kull, Hans Treimann, Uusbergid, Aare Hindremäe.

Inglistest möödudes rääkis Kaja Pille Matist, kes on välja andnud kaks lasteraamatut ja nende esitlustel on väikese küla kohta olnud kohal väga palju inimesi. Nii et on, mida järele teha.

Mahtra sõda mäletatakse jätkuvalt

Juurus andis Kaja juhtimise üle meid Juuru kiriku juures oodanud Aili Normakule, kellel juhtumisi oli just sel päeval sünnipäev. Tänu toredale ekskursioonile jääb see sünnipäev talle ehk eriti meeleolukana meelde.

Kirikuaias ei saanud Aili mainimata jätta, et sinna on muuhulgas maetud ka koguduse õpetajaid ja pastoreid ning viimane matus Juuru kirikuaias oli siis, kui mulda sängitati legendaarse pastori Jüri Bärgi põrm. Bärgi sage külaline oli luuletaja ja näitleja Juhan Viiding, kes tal külas olles ka oma lõpu leidis.

Pastoraadi kõige kuulsamad elanikud olid Knüpfferid, eriti seal sündinud Arnold Friedrich Johann Knüpffer, kes oli üks esimesi eesti rahvaluule kogujaid.

Juurus ja Mahtras olles ei saa üle ega ümber Mahtra sõjast ja sõjavälja poole liikudes tegi Aili bussis mäluvärskenduseks väikese ülevaate, mis ja miks toimus. Sellest sündmusest kirjutas Eduard Vilde romaani „Mahtra sõda”, mis on talurahvaliikumisi käsitlevate ajalooliste romaanide triloogia esimene osa. Kirjutamisele eelnes Vildel põhjalik tutvumine arhiiviallikate, ajalooteoste, mälestuste ja meenutustega. Meiegi bussisõit viis mööda köstrimajast, kus Vilde köster Juhan Tederi juures ainest kogudes peatus ja tutvus Marie Underiga. Korraks tegime peatuse ka Eeru kõrtsi juures, kus talupojad enne ülestõusu kogunesid.

Atla mõisa alleel sõites rääkis Aili, et mööda seda teed põgenesid soldatid, keda talumehed taga ajasid. Rahva seas liigub legend, et kui talumehed olid soldatid põgenema löönud, hüüdnud Mahtra taluperemees Adra Mihkel: „Hurraa, maameeste võit!”, mille peale üks soldat ümber pööranud ja sulaselges eesti keeles vastanud: „Küll ma sulle kuradile näitan, kelle võit on!” Räägitakse ka, et mingil ajal olnud omavahel sõdinud soldatid ja talupojad hoopis põõsas koos piipu teinud ja juttu ajanud, kuid kas see ka tõele vastab, ei ole teada.

Pikema peatuse tegime Mahtra sõja mälestussamba juures, mille avamisel olnud 1933. aastal kohal ka Vilde ise. „Juuru kooli õpilastena oleme sellest Mahtrast ja Vildest tõeliselt läbi imbunud. Käisime kooliga siin pidevalt koristamas, lilli istutamas, niisama matkamas, pidupäevi tähistamas. Mahtra sõda on vaadeldud kriitilise realismi aspektist, et see oli koletu lugu, mis peegeldab talurahva hirmsat elu, aga meie jaoks oli see mingisugune teema, mille üle võisime siiralt uhkust tunda. Kasvõi see, et Juuru koolile anti Vilde nimi, tegi väikese maakooli üle kogu Eesti tuntuks,” rääkis Aili. Kaja lisas, et me peame olema õnnelikud, et Vilde just selle talurahva rahutuse otsa sattus ja selle nii suureks kirjutas, et seda tänase päevani mäletatakse.

Ainus pilt Mahtra sõjas osalenud talupoegadest on tehtud Kaius Mahtra sõja 40. aastapäeval 1898. aastal. Särke, kus peal Tõnu Lang ja Päärn Ellmann, on kantud Juuru vallas nii-öelda esindusrõivana, kui käidi messidel end tutvustamas.

Revolutsioonilised tegelased Juurus ei lõppenud aga Mahtra sõjas osalenutega. Mahtras on elanud Andres Anvelti vanaisa, bolševistlik poliitik ja revolutsionäär Jaan Anvelt, kes oli ka kõige tuntum proletaarne kirjanik. Praegu on Anvelti koduks olnud Tuuleveski talu suvekoduks tema pojapojale Lennart Anveltile, kes lapsena Siberisse küüditati ja on oma mälestused kirja pannud raamatus „Andke tagasi mu kivist kiisu”.

Edasi viis me tee Järlepasse, kus tegime lühikese jalutuskäigu mõisa juurde, mida sai vaadata vaid värava tagant, kuna see on erakätes. Aastatel 1804-1807 oli see aga koduks legendaarsele mehele August von Kotzebuele, kes oli tuntud näitekirjanik ja organiseeris ka Järlepasse hooviteatri, kus tema enda näitemänge etendati.

Mõisarahva kirev elu

Järlepas võttis jutujärje üle Virve Õunapuu, kes teel Kohilasse rääkis, et kui Rabiveres on olemas rabamuumia Truuta lugu, siis sarnane lugu on olemas ka Järlepas. Loo rääkis talle tema ämm, kes nüüd on 96, kuid kuuesena oli tema vanaisa ta käekõrvale võtnud ja läinud Järlepa järve kõrval asuvale soostunud alale, kus soost ulatub välja meetripikkune vägev tammepalk. Legend selle palgi taga olevat selline, et kohalik taluneiu Triinu jäi silma mõisa noorhärrale ja kui Triinu lapseootele jäänud, kuulutas ta seda kõigile, arvates, et pääseb talurahvaseisusest välja. Mõisarahvale see ei meeldinud ja karistuseks aheldati Triinu kuumeetrise tamme tüve külge ja rammiti elusast peast sohu.

Lohu mõisast mööda sõites rääkis Virve, et seal elanud mõnda aega ka Hagudis sündinud maadeuurija Adam Johann von Krusenstern koos perega, vormistades seal oma esimese ümbermaailmareisi aruandeid. Kohila mõisa ees postidel olev mehekäe jämedune kett on samuti Krusensterniga seotud. Nimelt toetanud kohalikud aadlikud tema merereise ja tänutäheks toonud ta neile reisilt suveniire, neist üks olnud laeva ankrukett.

Kohila lähedal Raja talus elas kunagi vabadusvõitleja Alfred Pontak, kellest enam mäletatakse tema leske, keda kutsuti Inglise iluduskuningannaks. Nüüd elab seal Ülo Vooglaid, kes on muuhulgas välja andnud mitu raamatut.

Lohu ja Kohila mõisa vahele jääva Tohisoo mõisa elust on värvikalt kirjutanud Carl Axel Mothander oma raamatutes „Parunid, eestlased ja enamlased” ning „Kulinaarsed vested”. Mõlemat raamatut soovitas Virve kõigil lugeda, kes seda veel teinud pole.

Keila jõest üle sõites pole sild küll suurem asi vaatepilt, kuid sellel on väike detail, mis just kirjandusliku retkega seostub. Nimelt on sinna paigaldatud JutuPeatuse märgis, metalltahvel Kohilas sündinud luuletaja ja kirjaniku Kaarel B. Väljamäe luuletusega „Ma tulen Kohilast…”.

Kohila mõisa juures tahtis Virve peatuse teha, kuna sellest mõisast on mälestusi kirja pannud Käbi Laretei. Ta on kirjutanud näiteks sellest, kuidas lastel oli meeletu magusaisu ja selle rahuldamiseks varastati keldrivõtmed ja käidi koogelmoogeli jaoks mune toomas.

Kirikumõisa Andrjuška

Tänastest kirjanikest/luuletajatest tasub Kohila puhul kindlasti ära märkida luuletajad Anneliis Kõiv ja Tea Raudsep, Piret Jaaksi, Eve Hele Sits, Aarne Ruuben (kes on Kohila gümnaasiumis õpetaja), Reeli Reinaus ja Heli Kendra. Juhtumisi on Kohilas sündinud ka luuletaja Indrek Hirv ja Kelba kooli kroonikat koostades avastas Virve endalegi üllatuseks, et õpilaste nimekirjas oli ka nüüdseks lahkunud ajakirjaniku Herbert Vainu nimi.

Pikema peatuse tegime Hageri muuseumis (seal on muide esimesed kolm eluaastat ringi vudinud Peeter Sauter), kus verandal istudes ja piparmünditeed juues saime teada veel mitmed kirjandusmaailmaga seotud nimed ning kuulda kohaliku ajaloo kohta huvitavaid lugusid.

Kõige meeldejäävama loo rääkis Virve kirikumõisa kohta. Juhuslikult sattusid tema kätte kirikumõisa majaplaanid, tänu jäätmejaamas kohatud noortele, kellele oli sendimiljonäri taluna tuntud maja koristades ette jäänud ports dokumente, mida nad talle pakkusid. Teise korruse plaani vaadates jäi Virvele silma ristiga märgitud koht, mille juurde oli kirjutatud Andrjuška. Sellega seostus Virvel Muia Veetamme poeem „Vee ja liiva joonel” sellest, et kui Hageris ehitati kivikantsi (arvatavasti siis kirikumõisa), siis see, mis päeval ehitati, öösel lagunes. Kui mujal müüriti sel puhul noor neiu sisse, siis Hageris müüriti noormees.

Temast jäi maha kallim, kes nõia juures sai õpetuse, kuidas armastatu kätte saada. Tüdruk tegi nagu kästud, kuid kui mõlemad linnuna taeva poole lendasid, ei suutnud noormees vastu panna soovile selja taha vaadata ega saanud minema.

Seda juttu võiks võtta kui ilusat legendi, kuid Virve on leidnud tõendi, et noormehe sissemüürimine oli tõestisündinud lugu. Nimelt on Seewaldi haigla peaarsti Kügelgeni tütre Natalie von Kügelgeni saksakeelsetes mälestustes kirjeldus sellest, kuidas Hageri kirikumõisa taheti tuua suur puhvetkapp, kuid kuna söögitoas ruumi ei olnud, otsustati teisele korrusele selle tarbeks ruumi teha, lõhkudes seina maha. Selle tagant tuligi luukere välja, mida noored veel mõni aeg trepimademel külaliste hirmutamiseks kasutasid.

Veel enne koduteele asumist käisime ära paigas, kus Hageri kirikumõis asus (kuuludes tegelikult nüüdsel ajal Saue valla alla), kuid praeguseks on omal ajal kõige uhkema parkettpõrandaga hoonest alles vaid üks kivisein ja keldrid. Sinna paika on aastal 2013 paigaldatud pink tahvliga, mälestades meie lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes leeritati Hageri kirikus.

Loodetavasti teeb Virve Õunapuu oma väga põhjaliku uurimuse Hageri ja Kohila kandi kirjarahvast kord avalikuks, kuna nii mõnigi seal leiduv nimi ja teosed on teenimatult unustusehõlma vajunud. Ideid, kelle teoseid suvel lugemiseks võtta, sai aga kindlasti iga ekskursioonil osaleja.