Tüdrukud, kes on liiga noored, et energiajooki osta, tätoveeringut teha, keha augustada või last adopteerida, on nüüd mitmes Ameerika osariigis piisavalt vanad selleks, et last sünnitada, isegi kui see on vägistamise või intsesti tulemus ja nende keha ei pea tegelikult rasedusele vastu.
Naised on sunnitud riskima oma eluga, et kanda endas loodet, millel ei ole tegelikult elulootust. Naised on sunnitud sünnitama lapse, kes on vägistamise tulemus. Naised on sunnitud sünnitama, kuigi nende vaimne tervis on korrast ära, neil puudub perekondlik tugisüsteem ja materiaalsed vahendid last kasvatada. Abordi tegemine on kriminaalselt karistatav ja isegi iseeneslikku aborti uuritakse ja selle eest võidakse aastateks vangi panna (ja karistusmäärad on suuremad kui vägistajale).
Selline on edaspidi paljude Ameerika naiste ja tüdrukute elu. Sarnane elu on tegelikult ka teistes riikides, kus abort on keelatud, kuid Ameerikas toimuv saab lihtsalt praegu enim tähelepanu.
Ameerika ülemkohtu otsus tühistada kohtuotsus Roe vs. Wade, ehk abordi tegemine ei ole enam naise õigus, on miski, mida ma ei arvanud, et tänases maailmas juhtuda saab. Ameerika on ju seni olnud kõigi võimaluste maa, nii-öelda American dream. Kuid enam mitte. Jaa, iga osariik teeb selle otsuse ise, kas ja millisel määral abort keelata, kuid aborti keelavaid osariike on liiga palju (kokku saab neid olema ilmselt 26). Reaalsus on ka see, et abortide arv keelamisega väga suures mahus ei kahane, lihtsalt nende tegemiseks leitakse viise, mis väga tihti lõpevad naise surmaga.
Ameerika naised jagavad oma lugusid ja emotsioone selle olukorra kohta enim TikToki kaudu. Ja seal leiab ka neid, kes jagavad statistikat. Näiteks Ameerikas elanud eestlanna Ksenia Niglas toob välja, et umbes 70 000 naist sureb iga aasta maailmas illegaalselt või enda tehtud abortide tagajärjel ja ainuüksi arenevates riikides saavad 7 miljonit naist tervisekahjustuse. Ta toob ka näite, et aastal 1996 uuriti Ameerikas 23 seadust, mis kuidagi keelasid-piirasid aborte, ja kuidas see abortide arvu mõjutanud on. Tulemused näitasid, et neist seadustest ei olnud kasu, abortide arv jäi samaks. Rumeenia näitel, kus abordikeeld kehtis 24 aastat, tõi Niglas välja, et üldine sündimus oli sel ajal languses ja kasvas nende naiste arv, kes abordi tagajärjel surid.
Abordivastaste väide, et iga elu on oluline alates eostamise hetkest, kõlab jube küüniliselt riigis, kus pärast sündi unustatakse see elu hoidmine sisuliselt ära – emapuhkust ja vanemapalka praktiliselt pole, tervishoiusüsteem on maailma üks kehvemaid, elutähtsad rohud maksvad nii palju, et paljud ei jaksa neid endale lubada, seksuaalharidus on väga puudulik ja paljudes osariikides kehtib veel ka surmanuhtlus. Kui riiki huvitaks inimelu päriselt, kannaks ta ennekõike hoolt olemasolevate eest. Nüüd on aga Ameerikas ka relva omamine palju lihtsamaks läinud, nii et tegelikult on iga inimelu igal ajahetkel ohus, kuna sa ei tea kunagi, kellel on relv ning millal ja kelle suhtes ta seda kasutada võib. Iga ameeriklasest lapsevanema süda väriseb hommikuti sees, kas ta ikka saab päeva lõpuks oma lapse elusana koolist kätte või mitte…
Ameerika on kaugel ja seal toimuv ei tundu justkui meisse puutuvat, kuid kuni meil on poliitilisi jõude, kes praegusele olukorrale Ameerikas kaasa juubeldavad, püsib ka siin oht, et naiste õigusi oma keha üle ise otsustada hakatakse kärpima. Ma siiralt loodan, et ma ei pea nägema seda, et Eestis kehtestataks abordikeeld. Tegelikult ei tohiks mitte ühelgi mehel olla mingit ütlemist selle kohta, mida naised oma kehaga peavad/ei pea tegema, võivad/ei või teha.
Kogu selles abordivastasuses on üldse ära unustatud, et ega naine üksi iseenesest rasedaks jää. Aga lugedes nii ameeriklaste kui ka eesti meeste kommentaare, kiputakse ikka kogu vastutust rasedaks jäämisel ja sellest hoidumisel panema naiste õlgadele.
