Kõigepealt tuleks selgeks mõtelda, mis on üldse punamonument. Küllap eelkõige igasuguste parteitegelaste, riigimeeste ja mingite meile ebasümpaatsete poliitiliste sündmuste mälestuse jäävustamise eesmärgil püstitatud tähised. Enamik niisugustest on tänaseks juba ära koristatud ja tegelikult ju ilma suuremate arusaamatusteta.
Nii saame muidugi tõdeda juhul, kui jätame 2007. aasta aprilli Aljoša-mässu kõrvale. Aga see tulekski esimesest valikust kõrvale jätta, sest tegemist on pelgalt hauatähisega, millele ühel hetkel anti poliitiline tähendus. Haudade politiseerimine ei peaks käima euroopalike tavadega kokku.
Seega – kui me täna räägime punamonumentide kõrvaldamise vajadusest, siis ongi jutuks just nimelt igale poole üle kogu Eesti laiali pillatud hauatähised. Muidugi on oma hukkunud sõdurite säilmete matmine suvaliste võõraste linnade ja külade peaväljakutele üsna kummaline komme. Päris kindlasti ei räägi see lugupidamisest oma inimeste vastu.
Pandagu tähele, et selliseid mälestusmärke ongi Euroopas püstitatud ainult punasõduritele. Viimasest suurest sõjast mäletame ju, et nii sakslased kui ka eestlased, ameeriklastest, inglastest ja prantslastest rääkimata, võisid oma hukkunud kamraadi küll ajutiselt lahingupaika matta, kuid kohe esimesel võimalusel sängitati nad pikale unele surnuaias ja kui vähegi võimalik, siis kodumaal ja kodupaigas.
Nii et kui me nüüd peaksime otsustama asuda üle maa laiali paisatud hauatähiseid likvideerima, taastaksime ühelt poolt loomulikult kristliku normaalsuse. Kuid teiselt poolt võtaksime endale ka üsna ajamahuka ja kuluka ülesande. Barbaarne oleks ju lihtsalt mälestusmärk kõrvaldada ja jätta kellegi võõrad säilmed ulahauda kõdunema. Kui teha, siis ikka korralikult koos vajalike uurimis- ja dokumenteerimistöödega. Kas me oleme selleks valmis? Kas meil selleks kulutatava aja ja rahaga midagi targemat tõesti teha ei ole?
