Reet Saar
Kõuemürina ja vihmakohina saatel algas XVI Juuru Orelisuve viimane kontsert pühapäeval, 10. juulil Juuru kirikus. Tänavuse kontserdisarja muutis erilisemaks ümmargune aastapäev – Juuru kiriku orel sai 125-aastaseks. Seetõttu valiti viieosalise kontserdisarja teemaks „Oreliga koos“, mida käsitleti koos muusika ja vestlustega mitme nurga alt.
Orelisuve avas 1. juulil Marianne Gustafsson Burgmann Soomest. Festivali peakorraldaja Kristel Aeru juures 3. juulil toimunud kodukontserdil räägiti kooselu võimalikkusest oreliga. 5. juulil lisandus Vahastu kirikus orelile harmoonium, millel musitseeris Ulla Krigul. Laulis Kädi Plaas-Kala ja oboed mängis Riivo Kallasmaa. Selle kontserdi kava oli pisut kergemuusika poole suunatud.
8. juuli õhtul kell 22 algas ööloeng-kontsert, kus räägiti Juuru ja teistegi kirikute tornidest. Sõnalist poolt kandsid ajaloolased Tiina-Mall Kreem ja Juhan Kreem, musitseeris Kristel Aer.
Orelisuve lõppkontserdil kõneles Juuru koguduse juhatuse aseesimees Kalev Kask 125-aastaseks saanud oreli valmimisloost vaheldumisi orelimängu ja lauluga Ene Salumäe esituses. Tekstiosa ja muusikaline pool moodustasid kokku üksteist toetava-täiendava terviku.
1849 valmis Carl August Tantoni käe all Juuru kiriku esimene orel. Kui sajandi lõpul ehitati kirik ümber, otsustati siia ehitada ka uus pill. 1894. aastal löödi orelimeister Jakob Saarmanniga käed, et 1895. a suveks on orel valmis. Paraku hakkasid tööd venima, ehitajatel tuli ette „siniseid esmaspäevi“ ja kirik pühitseti sisse ilma orelita. Ka jõuluks 1895 hüüdsid vaid kuus registrit ühes manuaalis. Sellega polnud tellijad rahul. Uue kiriku liigne niiskus oli üks pilli kehva heli põhjustajaid. Töö venimine oli kogudusele siiski omamoodi õnnistuseks, sest parandati ka vanu, lagunema kippuvaid detaile.
Ehitamisel kasutas meister osaliselt Juuru vana oreli ja teiste orelite detaile. 1897. aasta 27. juulil pühitseti kahe manuaali ja 17 registriga orel sisse. Avalugu oli Bachi „Tokaata ja fuuga d-moll“. Sama pala mängis Ene Salumäe nüüdki, mis lõi ilusa silla oreli algusaja ja tänase vahele.
Tallinna Kaarli koguduse tollane organist, Saksamaal konservatooriumi lõpetanud Theodor Teder iseloomustas uut instrumenti ajalehe Eesti Postimees lisas Õhtused Kõned. Ta kirjutas, et klahvid käivad küll raskelt, mis nõuab mängijalt jõudu, aga see on väga mõnusate häältega pill.
Aastate jooksul oreli seisund halvenes, kuigi seda jooksvalt hooldati. 2006 hakkas orelit restaureerima OÜ Kriisa Oreliehitus koostöös häälestajate-intoneerijate Kalevi Mäkineni ja Helmuth Gripentrogiga. Orel õnnistati sisse 8. juulil 2007. Orelimeister Kriisa sõnul hakkas Juuru orel alles pärast seda remonti täielikult helisema. 2007 sai alguse ka kontserdisari Juuru Orelisuvi, mis igal aastal on toonud kirikusse mängima organiste Eestist ja välismaalt.
Tänavuse sarja viimane esineja Ene Salumäe kiitis pärast kontserti toimunud vestlusringis Juuru kiriku oreli kõla. Kristel Aer lisas, et klahvid käivad raskelt, aga iga orel ongi isemoodi ja mängija kohaneb sellega. Kontsert algas küll taevaste pillilugude saatel, aga kirikust väljudes oli sadu lõppenud, õhk puhas ja klaar, just nagu kuulaja hingki pärast ilusa kontserdielamuse saamist.
Kirikuhoones on seoses aastapäevaga praegu väljas näitus 125 aasta vanuse Juuru kiriku oreli saamisloost koos organistide fotodega.
