Südamelt ära: Kolm tähelepanekut Venemaa jätkuvast sissetungist Ukrainasse

Täna möödub 146 päeva 24. veebruarist, kui Venemaa väed tungisid Ukrainasse. Sellest perioodist võiks välja tuua vähemalt tosin erinevat seika, mis sõja käigus on esile kerkinud. Toon siinkohal välja kolm põhilist asja, mis on möödunud kuude jooksul mulle enim silma jäänud.

Üks hirm alates Venemaa sissetungi algusest Ukrainasse oli see, et mida aeg edasi läheb, seda vähem tähelepanu see sõda pälvib. Et see muutub justkui normaalsuseks, mis lihtsalt kuskil taustal tiksub. Õnneks saab öelda, et sedasi läinud ei ole. Sõjasündmustel hoitakse pidevalt silma peal. Olen omast kogemusest näinud, kuidas arutelud sõjateemadel kütavad jätkuvalt kirgi.

Suheldes ajakirjanikuna oma allikatega, olen teadlikult küsinud inimestelt ka sõja kohta, isegi kui intervjuu toimub hoopis teisel teemal. Siiamaani on kõik intervjueeritavad vastanud, et nad jälgivad uudiseid pidevalt. Kohati on inimese näoilmest näha, et kui rääkida muudel teemadel, võib ta naeratada ja visata naljagi, aga sõjast rääkides tõmbub nägu tõsiseks. Minu jaoks on see julgustav vaatepilt, et lihtsad inimesed ei väsi sellele teemale tähelepanu pööramast. Siis ei ole ka karta, et see lähiajal avalikust diskussioonist kõrvale jääb.

Venemaa on järjepidevalt visanud õhku tuumapommidega hirmutamise kaardi. See tuli välja juba paar päeva pärast seda, kui Euroopa Liit kehtestas esimesed majandussanktsioonid. Ühest küljest on sellise jutu kuulamine muidugi hirmutav, kuid teisest küljest, kui tõsiselt seda võtta saab ja kui tõsiselt ka Venemaa juhtkond ise seda võtab. Me teame, et tuumapomm on ennekõike poliitiline ja alles seejärel sõjaline relv. Praegu on sellel mõju hirmutamise ja manipuleerimise kaudu, aga niipea kui see välja tulistada, väheneb mõju automaatselt. Ainult ühe tuumapommi heitmine muudaks kehtivat maailmakorda sellisel viisil, mis oleks ennustamatu.

Kremli režiimi number üks eesmärk on püsida võimu juures. Kõiki plaane tehakse lähtuvalt püsimajäämisest. Ükskõik milline tegevus, mis seaks selle eesmärgi kahtluse alla, ei ole pehmelt öeldes just eelistatud variant. Ja tuumapommi kasutamine seaks kindlasti Kremli režiimi püsimajäämise ohtu. Need inimesed armastavad oma elu, luksust ja raha liiga palju selleks, et iseenda püsimajäämist ohtu seada.

Sissetungi algusest saati on üks läbivaid motiive olnud surmasaanud Venemaa kindralid. Haruldane on see, kui sõja käigus hukkub kaks-kolm kindralit. Venemaa puhul on räägitud tunduvalt suurematest arvudest ning väidetud, et hukkunud on kümme või rohkemgi kindralit. Tuleb siiski tõdeda ka seda, et mitmed neist, keda peeti hukkunuks, on tegelikult jätkuvalt elus. Nii näiteks käis juba veebruaris ringi kuuldus, et surma on saanud kadõrovlaste kindral Magomed Tušajev. Hiljem kinnitas BBC, et ta on siiski elus. Sama lugu oli vene kindralite Vitali Gerassimovi ja Andrei Mordvitševiga. Esialgu kuulutasid Ukraina allikad nad surnuks, kuid nüüd saab BBC-le tuginedes väita, et nad on jätkuvalt elus.

Ingliskeelses Wikipedias on eraldi artikkel, kus on loetletud nii need, kelle surm on leidnud kinnitust, kui ka need, kes on väidetavalt surnud. Tõde on see, et me täpselt ei tea, kui palju Vene kindraleid surma on saanud, kuid kindel on see, et neid on rohkem kui sõjapidamises tavaks. Kõnealune Wikipedia artikkel toob välja, et Venemaa ise on kinnitanud ainult nelja enda kindrali surma.