Täna tähistatakse Rapla vallas Järlepa lähistel Saueaugu lahingu 81. aastapäeva. Suure sõja mõõtkavas vaadatult oli see vaid üks tibatillukene kokkupõrge, meie tasandile tõmmatult aga väga oluline lahing, milles väikesearvuline metsavendade grupp pani otsustavalt paika suure punaarmeelastest ja hävituspataljonlastest metsa puistama tulnud haaranguliste salga. Kokkupõrke tulemusel päästeti paljude rabasse varjunud relvitute meeste ja kohalike elanike elu. Meie poolt vaadatult oli päästmise hinnaks kahe võitleja surm. Vastased kaotasid samas kümmekond meest. Seda sündmust tähistab 26 aastat tagasi suurele põllukivile kinnitatud mälestustahvel, millele täna lisandub lahingu käiku meenutav ja rabas varjunud metsavendade koondist Harju Malev tutvustav infotahvel. Nõnda on vähemalt üks meie keerulist minevikku meenutav sündmus vääriliselt tähistatud. Kümned samaväärselt olulised paigad on aga endiselt laiemale avalikkusele tundmatud.
Eestis on alustatud suurejoonelist juhuslikesse sõjahaudadesse jäetud meile võõra väe sõdurite säilmete kalmistutele ümbermatmise kampaaniat. Võib-olla oleks mõistlik korraks siiski veel hoog maha võtta ja küsida endalt, kas ei oleks tähtsam meile võõraste kontide ringitõstmise asemel hoopis meie enda kangelaste kalmude otsimine ja salahaudadesse maetute pühitsetud mulda viimine ning meie ajaloole oluliste lahingupaikade korralik tähistamine. Ja alles seejärel võtta ette võõrad hauad.
Siinjuures tuleb rõhutada, et siinkohal on jutt ainult sõjahaudadest. Muude militaarsete mälestusmärkide ning muu meid solvavate või meie ajalugu vääriti tõlgendavate tähiste mahavõtmine peaks samal ajal olema täiesti iseenesest mõistetav. Oleks pidanud tegelikult juba ammu tehtud olema. Näiteks mõne nõukogude tanki postamendilt mahatõstmiseks ja muuseumisse viimiseks ei pea me küll kelleltki luba küsima ega kellegi teise arvamusega arvestama. Me oleme suveräänse riigi kodanikud, kes toimetavad sirge seljaga ega kooguta kellegi teise poole.
