Veel kord mälestusmärkidest

See, et Narvas klammerdutakse nii kramplikult postamendile tõstetud tanki külge, näitab, kui halvasti me oma ajalugu oleme õpetanud. Tegelikult võiks punamonumentide registreerimise kampaania taustal öelda ka nii, et kõik see kokku näitab, kui ükskõikseks me oma mineviku suhtes oleme muutunud, me ei tunne seda isegi väga hästi, rääkimata veel teistele tutvustamisest. Just sellepärast peame praegu taluma nõukogudeaegset ajalookäsitlust.
Aga küllap oleme ka ise oma nostalgiliste heietustega „heast nõukaajast” neid käsitlusi aidanud elus hoida. Nii ongi võimalik, et pärast seda, kui Eesti on olnud 30 aastat vaba, räägib keegi ikka veel sellest, kuidas meie maad tankidega „vabastati” ja suurtükkide ja lennukipommidega „vabastamise käigus” meie linnu ja külasid hävitati ning meie inimesi arreteeriti, küüditati ja tapeti.
Nii nagu ei saa okupeerimist ja sellega kaasnenud vägivalda nimetada vabastamiseks, ei saa vabaduse sümboliteks nimetada ka relvi, millega surma toodi. See võiks ju lõpuks ometi selgeks saada. Tank, mida Narvas praegu valvatakse, on tapariist ja selle pühaks mälestusmärgiks muutmine ülistab okupatsiooni ning õigustab selle käigus toimunud mõrvu, vägistamisi ja aastaid kestnud tagakiusamist.
Miks me peame sellega leppima? Miks me ikka veel koogutame enda anastajate ees ja kardame „üle reageerida”, sest see võib äkki putinlasi vihastada.
Iseküsimus on sõjahaudadega. Me ei peaks käituma nendega nii, nagu käitusid meile pühade märkide ja haudadega meie anastajad. Võib-olla me ei peakski neist kõiki kõrvaldama, sest nende märkide hävitamisega kustutame paratamatult midagi ka oma mälust. Võib-olla oleks õigem säilitada osa neist ja varustada selgitavate tahvlitega, kus räägitakse üle okupantide korda saadetud kuriteod. Oma mineviku tundmine aitaks meil ühelt poolt olla valvsad võimalike ohtude suhtes ja teiselt poolt resoluutsemalt suhtuda nendesse, kes meie ajalugu ja meie kallite hukkunute mälestust pühaks ei pea.