Elu ilma raamatuta on hall ja tühi. Seda tühikut ei saa täita sotsiaalmeedia ega virtuaalsete sõprade-sõbrannadega. Lugemis-, eelkõige ilukirjanduse lugemise harjumus annab inimesele ainulaadse võimaluse tunda ennast loetavate sündmuste osalisena, lasta end kanda sajandite kaugusele minevikku või lennata tulevikku, tunda ennast oluliste sündmuste tunnistajana, tutvuda vahetult väga eriliste inimestega, saada nende sõbraks.
See oskus ei tule sünniga kaasa, seda tuleb hakata maast madalast teadlikult arendama. See on väga oluline, sest selle oskusega kaasneb teadmiste pagasi täiendamine, silmaringi avardumine, see arendab nii inimese kujutlusvõimet kui ka tundemaailma.
Paraku on raamatute lugemine katastroofiliselt vähenenud. Kuni selleni, et moodsas prestiižikas korteris ei nähta raamatule isegi kohta ette ja mööblitootjad on loobunud nii raamatukappide kui ka -riiulite tootmisest. Uue põlvkonna lapsed kasvavad raamatutest steriilses keskkonnas.
Lugemisvajadust ei arenda ka kool. Kohustusliku kirjanduse lugemine ei ole tegelikult enam ammu kohustuslik ja tüütu raamatu kättevõtmist asendab Google’ist leitav sisukirjeldus, milles ei ole küll tundeid, värve ega õigeid sõnugi.
Aga muidugi, kirjade kirjutamise vajaduse minetamisega jätsime ennast ilma ka kirjutamise oskusest. Kirjad, millega inimesed üksteist kostitasid ja sageli ka õnnelikuks tegid, olid tegelikult värvikad olustikku, sündmusi ja tundeid kirjeldavad pikad tekstid, mis on olnud pikka aega väga oluline osa meie kultuurivarast. Selle asemel on nüüd 3-5-sõnalised telefoni- või sotsiaalmeedia karjatused, mis kaovad sageli jälge jätmata ilmumise hetkega.
Kindlasti on palju positiivset ka virtuaalmaailma laienemisel meie ümber, aga murelikuks teeb, et koos sellega on inimene ise vaesunud. Kujutlusvõime kahanemine ja kirjeldamisoskuse minetamine viivad inimese väga kiiresti vaimse allakäiguni.
Juhtkiri: Elu ilma raamatuta
Subscribe
0 Kommentaari